Kes on ühes omavalitsusüksuses valla- või linnasekretär? Millised on tema ülesanded ja mida ta oma igapäevatöös teeb? Ilma turu-uuringut läbiviimata võin öelda, et enamus inimestest, kellelt seda küsiksin, vastaksid midagi sellist: „Ah, see on see noor tütarlaps, kes keedab vallavanemale/linnapeale kohvi ning kastab lilli“. Tegelikkuses on aga valla- või linnasekretäri ametikoht üks vähestest, millel töötamiseks on Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) sätestanud kvalifikatsiooninõuded (§55 lg 2) ning määratlenud ülesanded ning kohustused (nt §55 lg 4). Loe edasi…

Olgu kohe öeldud, et turu-uuringud pole täiesti mõttetud. Inimese tänaste eelistuste kaardistamiseks sobivad nad hästi. Näiteks oskab enamus inimesi suhteliselt täpselt öelda, milliseid telesaateid ta viimase nädala jooksul vaadanud on või millistes kohvikutes talle meeldib käia. Aga mis puudutab oma eelistusi tulevikus, siis paneb enamus oma arvamusega üsna mööda.

Asjaolu, et inimesed ei ole võimelised oma tuleviku eelistusi täna hindama, on teada juba ammu. Ega asjatult tooda näidet, et kui Henry Ford oleks omal ajal tootearendusega alustades turu-uuringu teinud, oleks ta jõudnud järeldusele, et inimesed ei taha mitte autot, vaid kiiremat hobust. Aga mis siis ikkagi on see, mis paneb inimesi nii valesti omaenda eelistusi hindama? Loe edasi…

Käesoleval ajal on aktuaalseks teemaks Eesti regionaalse haldusreformi läbiviimine. Omavalitsuste liitumistesse ja ühinemistesse suhtutakse nii meedias kui ka kuluaarides erinevalt – on neid, kes pooldavad, ja on neid, kes ei näe selles erilist kasu Eesti regionaalarengule. Haldusmuudatused seostuvad inimestele ümberkorralduste ja segadusega. Senised halduskorralduse muudatused Eestis on olnud kaootilised ja uusi muudatusi tingivad. Seetõttu on erinevate tasandite inimestel tekkinud ühinemistest oma nägemus: 1) riigi tasand soosib ja näeb selles maaomavalitsuste jätkusuutlikkuse kasvu; 2) vallajuhtide ja ametnike tasand kardab ümber-struktureerimise tulemusena kaotada töö; 3) kohalik elanik kardab kaotada need vähesedki teenused, mida omavalitsused on võimelised praegu pakkuma. Loe edasi…

Viimasel ajal on palju kirjutatud sellest, kuidas sotsiaalse meedia tähtsus turundustegevustes järjest kasvab. Aina räägitakse, millist kasu loodavad ettevõtted saada enda turundamisest sotsiaalsetes võrgustikes, peamiselt Facebookis (FB). Kasutusele on võetud lausa uus termin – f-commerce. Asjal on aga ka teine pool: mida arvavad sellisest käitumisest tarbijad? Mis eesmärgil üldse FB fännilehtedega liitutakse? Ehk kasutavad tarbijad hoopis ettevõtteid ära, võttes vastu kõik ahvatlevad pakkumised, kuid tundmata seejuures mingitki kohustust ka edaspidi ettevõtte suhtes lojaalne olla? Loe edasi…

Olukorras, kus tarbimise mahud on tuntavas langustendentsis, jaemüügi mahuindeks jõudnud tagasi 2006. aasta tasemele, kliendid muutunud oma otsustes kalkuleerivamaks ja hinnatundlikumaks ning säästmine on eelistatud kulutamisele, on klientide lojaalsuse hoidmine ja suurendamine muutunud paljude ettevõtete jaoks paari aasta taguse „ei-meeldi-ära-osta“ suhtumise asemel üheks oluliseks võtmeteguriks ellujäämisel. Üldtuntud 1:5:25 reegel, mille kohaselt olemasoleva kliendi säilitamine on 5 korda odavam, kui uue kliendi leidmine, ning 25 korda odavam, kui mitterahuloleva kliendi tagasivõitmine, näitab suurepäraselt, kui palju aega ja ressursse on ettevõttel võimalik kokku hoida tänu oma klientide rahulolule ja lojaalsusele. Millist kasu on aga ettevõttel veel võimalik oma lojaalsete klientide pealt teenida? Loe edasi…