Mitmete aastate pikkune ettevõtete koostööprojektidega, sh klastriarendustega tegelemise kogemus on pannud mind hoopis uutmoodi mõistma koostöö ning konkurentsi tähendust. Täpsemalt öeldes, mõistma, kui vähesel määral võib Eestis märgata nende kahe tegevusvormi sõbralikku kooseksisteerimist. Tuntud turundusguru Michael Porter defineerib klastrit kui geograafiliselt lähestikku paiknevate ühe valdkonna tootmisele spetsialiseerunud ettevõtete ja institutsioonide (nt ülikoolide, arenguagentuuride, kaubanduskodade) kooslust, mis teeb koostööd ja samas konkureerib sisemiselt. Definitsiooni viimase fraasi kohta on nii mõnigi ettevõtja, kellega oleme koostööd teinud, tõstatanud küsimuse: kuidas see võimalik on?  Konkurendiga koostööd tegema hakata??? Ma peaksin ikka täitsa loll olema, kui oma ärisaladusi kellegagi jagama hakkan!

Suur osa Eesti ettevõtlussektori arengut käsitlevatest uuringutest toob olulise kitsaskohana välja vähese koostöö ettevõtete vahel ning selle peamise põhjusena usalduse puudumise. Tegemist ei ole kindlasti mitte viimastel aastatel massiliselt levima hakanud „haigusega“. Pigem vastupidi – viimastel aastatel on märgata paranemise ilminguid, kuid „imeravim“, mis sellele kaasa aitab, kannab nime majanduskriis. Läbi ajaloo võib tuua hulgaliselt näiteid, kuidas muidu suhteliselt kinnine, umbuslik ja individualistlik eestlane „ärkab“ kriisisituatsioonis, kui ühtäkki osutub vajalikuks kaitsta oma riiki ja rahvast. Kriisid ühendavad. Kui enne ei tunta vajadust koostöö järele, siis olukorras, kus enam nii hästi ei lähe kui varem, hakatakse lõpuks mõistma, et võib-olla ma ei saagi üksi hakkama ja peaksin kellegagi koostööd tegema.

Tuntud Eesti koolitaja ja ärimees Aivar Haller viitab professor Ronald F. Inglehart’i poolt läbiviidavale sotsiokultuuriliste muutuste uuringule „The World Values Survey“, mida viiakse alates 1981. aastast läbi 80 riigis üle maailma. Uuring räägib eestlaste kohta järgmist:

• Eestis peetakse oluliseks individualistlikke püüdlusi, mitte sotsiaalset konformsust;
• Rõhutatakse materialistlikke väärtusi, hariduskultuur on madal ja kihistumine kõrge;
• Eestis valitseb sooline ebavõrdsus ja valdav on vähene emotsionaalne kontakt;
• Eestlased on üsna ebatolerantsed teiste gruppide suhtes.

Eks see on igaühe enese otsustada, kas eeltooduga nõustuda või mitte, kuid paar olulist tähelepanekut toob Aivar Haller veel välja, millega, pean tunnistama, olen täiesti nõus. Nimelt väidab ta, et eestlase puudulik koostöövalmidus on suuresti tingitud meie haridussüsteemist, eelkõige puudutab see üldhariduskoole, kus peale mõne üksiku erandi hinnatakse ka tänasel päeval ainult individuaalset ponnistust. Õpilase võimet teistega koostööd teha enamasti ei hinnata (heal juhul võib ta saada madalama hinde kaasõpilase pealt spikerdamise eest), pigem soodustatakse õpilastevahelist konkurentsi paremate hinnete nimel, mis omakorda viib konkurentsini parematesse koolidesse sissesaamise pärast jne.

Eeltoodu eesmärk ei olnud eestlast halvas valguses näidata, vaid pigem juhtida tähelepanu sellele, et inimeste ja organisatsioonide, eelkõige aga ettevõtjate tagasihoidlikuvõitu koostöövõimet ei saa panna ainult majandus- ja ettevõtluskeskkonnast tulenevate iseärasuste süüks. Konkurents on edasiviiv jõud ning hädavajalik, et toimuks pidev areng, kuid koostöö on vaat et olulisemgi, sest üksi tegutsedes on keeruline saavutada püsivat ja pikaajalist edu. Ning mis kõige olulisem – üks ei välista teist. Ka konkurentidena on võimalik koostööd teha ning see ei eelda tingimata, et peab oma äritegevuse kõiki tahke teistega jagama.