Päeval, mil antakse avavile maailma ühele vaadatumale ja inimesi ühendavale sündmusele, on patt mitte alustada spordist. Jalgpalli MM on olümpiamängude kõrval üks väheseid sündmusi, mis kogu maailma tähelepanu kuuks ajaks enda peale tõmbab – etendatakse ju jalgpallimurul veretuid sõdasid erinevate riikide, kontinentide ja miks mitte ideoloogiate vahel. Kuningas jalgpall on see, mille kaudu tänapäeval riigid näitavad oma väge.

Kas saab aga paralleele tõmmata jalgpallimurul toimuva ja ärimaailma vahel? Lisaks sellele, et klubi või rahvusmeeskonna tasandil jookseb korraga väljakul vähemalt 22 miljonäri (kus veel võiks näha nii rikkaid inimesi nii palju higistamas), toimub ühe jalgpallimängu ajal palju selliseid asju, mis ärimaailmas väga tuttavad on – olgu nendeks siis strateegilised otsused treeneritepingil või mees-mehe vastu võitlus väljakul. Ja seda eriti kontsentreeritud kujul, sest 90-minuti pikkune mänguaeg paneb väga selge ajalimiidi.

Ühe sellise, küllaltki lihtsalt ka ärimaailma üle kantava nähtuse üle arutleb ka minu hinnangul üks originaalsemaid ja paremini kirjutavaid kolumniste ja kirjanikke Malcolm Gladwell. Oma kirjutises „How David beats Goliath“  arutleb ta selle üle, kuidas pealtnäha (või nagu spordimaailmas öeldakse „paberil“) nõrgemad võidavad neist oluliselt suuremaid vastaseid/konkurente/vaenlasi.

Konks on selles, et nõrgemad meeskonnad ei tohi mängida suuremate reeglite järgi. Ja ma ei mõtle siinkohal mingit kui-kohtunik-ei-vaata-siis-hammustan-kõrva-ära-mängu, vaid seda, et Taavetid panevad oma pea tööle ja saavad aru, millise plaani järgi tegutseb Koljat ja kuidas sellele vastu saada.

Kui maailma ajaloos on võrreldud vähemalt kümnekordse suurusevahega sõjavägede lahinguid, siis sellistes olukordades, kus Taavetid mängisid Koljatite reeglite järgi, võitsid Koljatid seitsmel juhul kümnest. Aga niipea kui Taavetid viskasid tavapärased relvad kõrvale ja võtsid maast kivi (ehk tegid midagi sellist, mida Koljatid ei oodanud), suurenes nende võiduprotsent senise 28,5 pealt 63,6 peale.

Gladwell toob mitmeid näiteid Taavetitest, kes, saades aru, et nad ei saa mängida tavapäraste reeglite järgi, tegid endale ise reeglid ja olid edukad. Näiteks kolonelleitnant Thomas Edward Lawrence (laiemalt tuntud kui Araabia Lawrence), kes inglise väejuhina aitas Esimese Maailmasõja lõpus araablasi nende ülestõusus Ottomani impeeriumi vastu. Või korvpallitreener Rick Pitino, kes pani oma tagasihoidlikust materjalist koosnevad meeskonnad mängima ja võitma endast oluliselt suuremaid, kiiremaid ja osavamaid vastaseid.

Ehk kokkuvõttes – saa aru, mis mängu mängivad teised ja kui sa ise seda mängu teistest paremini ei oska, siis mõtle, mida sa peaksid tegema teistmoodi, et ikkagi võita. Tõdemus, mis kehtib nii spordiväljakul kui ärimaailmas.  Kindlasti tasub lugeda Gladwelli raamatuid ja teisigi artikleid. Ja kindlasti tasub vaadata jalgpalli ja sporti üldse, sest sport on elu.