Uuring
näitab, et pea 90% inimestest peab end keskmisest intelligentsemaks – nn. illusoorse paremuse efekt. Samas usub valdav enamus inimestest, et neil „veab“ vähem kui teistel. Allpool püüan loetleda mõningaid põhjuseid, mis sellise statistilise ebakõla põhjustavad.
1) Eksisteerib inimlik tendents näha oma edu põhjustena enda tarka ja oskuslikku tegutsemist, samal ajal kui läbikukkumiste põhjustajatena väliseid asjaolusid ja ebaõnne. Meenub buumiajastu järgne intervjuu ühe pankrotistunud kinnisvaraarendajaga: „Mis mina teha saan kui turg nii p*****s on?!“. Olen kindel, et buumi ajal „süüdistas“ sama mees oma edus enda tarku otsuseid ja kavalat äristrateegiat, mitte aga kasvavat turgu.
2) Samal ajal on meil tendents näha teiste inimeste edu põhjusena eelkõige õnne ja mitte jõupingutust ja/või õigeid otsuseid selle „õnne“ saavutamisel. Siinkohal võiks tuua lugematult näiteid, alustades sellest, kuidas teisel on vedanud, et õppis õiget eriala, ja lõpetades sellega, kuidas kellelgi on vedanud, et just tema konkreetse töökoha leidis. Urmas Sõõrumaal on vedanud, et töötas turvamehena 90-ndate alguses, see lõi talle head eeldused ESS-i rajamiseks… Aga kui palju turvamehi oli meil 90-ndate alguses ning mitu Sõõrumaad on praegu?!
3) Me kipume enda võimeid ja oskusi teistega võrreldes ülehindama. Inimestel on reeglina olemas aimdus oma maksimaalsetest võimetest ning võrdlust luues arvestatakse enda parima suutlikkusega. Teise inimese võimete hindamisel lähtutakse kogu infost, mis selle inimese kohta olemas on. Seega on võrdluse all enda parim ja võrreldava(te) keskmine võimekus. Ja kui siis resultaat ei vasta loodetule, on süüdi eelkõige ebaõnn: „kui seda ühte rumalat viga ei oleks tulnud, oleksime sellel X-Dreamil kümne hulgas olnud“. Aga kas on võimalik, et nii mõnigi teine võistkond tegi samuti sama või veel suurema vea ning oleks vea tegemata jätmisel samuti esikümne kohale pretendeerinud?
Järgmisel korral, kui sulle tundub, et sul kohe üldse mitte ei vea, võta moment ja mõtle, kas sind on tõesti tabanud halb õnn või ehk oled sa mõne eelpooltoodud efekti ohver.

Kõiki kolme Lauri poolt välja tahku võimendab minu arvates ka inimeste olemus rääkida oma tuttavatele eelkõige oma õnnestumisest ning oma ebaõnnestumiste varjamine. Kui palju oma tutvusringkonnas hasartmängudega tegelevat inimest Sa tead, kes on tunnistanud, et ta on oma mängimistega miinuses? Mina oma tuttavate käest kuulen küll ainult seda, et ollakse plussis. Kuigi enamus minu tuttavaid on kõrgesti haritud ja nutikad, ei ole tõenäoline, et nende seas ei ole kaotajaid.
Selles valguses lisaksin Lauri kokkuvõtvale lausele veel ka järgmise soovituse: “Usu endasse ka siis kui tundub, et teistel on rohkem õnne, sest nagu me teame spordist, soosib õnn tugevaid. Tugevaks aga saadakse ainult endasse uskudes.”
Enda võimete ja suutlikkuse objektiivseks hindamiseks on väga hea viis näiteks eesmärkide ja tegelike tulemuste visualiseerimine iseenda jaoks. Näiteks paned kirja, et x kuupäevaks teen ära “selle” asja. Seejärel asud mõõtma iga eesmärgi tähtajalist täitmist päevades näiteks.
Üsna pea avastad selle, et kui plaani tehes arvasid, et oled võimeline tegema tegevuse ära 14 päeva jooksul, siis tegelik tulemus tuli 30 päev näiteks. Kui sa kõigi oma eesmärkide osas sellist arvestust peaksid, siis saaksidki teada selle kui palju sa ennast “üle hindad”.
Selline tegevus on muidugi igaühe jaoks väga raske alguses – kõik me lubame asju teha teatud määral rohkem või teatud määral kiiremini kui tegelik tulemus välja tuleb. Ja seda isegi siis kui me selle lubaduse ainult iseendale anname.
Kaizeni filosoofias öeldakse: “Mida me ei mõõda, seda me ei saa parendada”. Seega, kui soovite oma “vedamist” parendada, asuge oma tulemusi mõõtma kõigepealt:)