Põhiseaduse (PS) §154 lg 1 ütleb, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. See säte kätkeb endas üheskoos nii subsidiaarsuse kui ka seaduse reservatsiooni põhimõtet. Esimese põhimõtte eesmärk on tagada ülesannete täitmine võimalikult madalal tasandil, st kohalik omavalitsus näeb oma piirkonna probleemseid kohti kõige paremini ja oskab neile õigel ajal tähelepanu pöörata. Samas on täpsustamata jäetud, mis kohaliku elu küsimus siis ikkagi on, mistõttu tuleb vaadata sätte teist poolt, kus öeldakse, et kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt ehk seaduse reservatsiooni põhimõttel.
Miks aga piirata kohalike omavalitsuste autonoomiat otsustamisel? Eelkõige seetõttu, et oleks tagatud riigi piirkondade ühtlane areng või vähemalt püüelda selle poole, sest inimestel on õigus võrdsele kohtlemisele PS §12 mõttes. Kui seda piirangut ei oleks, kujuneks välja olukord, kus ühe kohaliku omavalitsuse territooriumi elanikele pakutakse kõikvõimalikke teenuseid, kuid samas mõnes teises need hoopis puuduksid. Kindlasti võiks selle peale väita, et kõigil on PS §34 mõttes õigus Eestis vabalt liikuda ja valida elukohta ehk kui ma ei ole rahul KOVi poolt pakutavaga, võin alati minna teise omavalitsusse elama (juhul, kui seda ei keela seadus). Tagajärjeks oleks elanike koondumine paari omavalitsusüksuse territooriumile, mis ei oleks kooskõlas praeguse Eesti regionaalpoliitika suundadega (vähemalt nendega, mis on paberil).
Kohaliku omavalitsuse ülesanded ja pädevus on sätestatud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §6 lg 1s ja lg 2s. Tundub, et ühesugune ülesannete loetelu, mis on kohustuslik kõigile Eesti Vabariigi KOVidele, peaks tähendama, et kõik tegutsevad ühesuguste ülesannetega ja samas mahus? Ei, arvan, et KOKS §6 lõikega 1 ja 2 kohalikele omavalitsustele pandud kohustuslik ülesannete loetelu ega ka maht ei ole sama, seda tingituna rahvastiku koosseisust, eelarvest, looduslikest ressurssidest jne. Peamine erinevus ülesannetes tekib ilmselt KOKS §6 lg 3st: lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi 1) mis on talle pandud teiste seadustega; 2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Näiteks kui üks omavalitsus on mereäärne ja teine asub sisemaal, siis neist esimesele on kindlasti seadusega pandud teatud lisaülesanded, tingituna tema geograafilisest asukohast.
Kuid kas seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesanne on talle automaatselt kohustuslik? PS §154 lg 2 ütleb, et kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kontrollides PS §154 lg 1st tulenevat seaduse reservatsiooni põhimõtet, siis sellega on kooskõlas KOKS §6 lg 4 p 1 ehk seadusega KOVle pandud ülesanded on täitmiseks kohustuslikud. Iseasi, kuidas tõlgendada PS §154 lg 2 teist poolt, mille kohaselt kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Kodanikuna seadust lugedes eeldaksin, et eelpool nimetatud kulud hüvitataks täies mahus, kuid näiteks KOKS §6 lg 2 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest. Selline riigipoolne finantseerimismahu valikuvabadus seab KOVd aga raskesse olukorda, sest just §6 lg 2s nimetatud asutuste ülalpidamine on enamustele omavalitsuste peamine kuluallikas.
Juba 2000. aastal Riigikontrolli poolt teostatud kohalike omavalitusüksuste tulude ja kulude analüüsi põhjal tõdeti PS §154 mittetäitmist (olukorda, kus riik on pannud kohustuse, kuid ei ole eraldanud ressursse või ei ole teinud seda piisavalt). Raske on öelda, kas täielik riigipoolne finantseerimine selle olukorra paremaks muudaks, sest ka riik tegutseb piiratud ressursside tingimustes. Näiteks kui munitsipaalkoolide rahastamine läheks ainult riigi kätesse, siis ilmselt nii mõnigi maakool sulgeks lühikesel ajaperioodil oma uksed. Ühesõnaga , ressursse kohaliku elu küsimuste korraldamiseks selliselt, et kõik oleksid rahul, ei ole kunagi piisavalt. Kas on aga mingisuguseid võimalusi, et kohaliku omavalitsuse eelarve tulubaasi suurendada?
PS §157 lg 2 ütleb, et kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Maamaksu ja füüsilise isiku tulumaksu kogumist korraldatakse riiklikul tasandil, kuid millised võimalused on omavalitsusel iseendal makse kehtestada ja koguda?
Maksude kehtestamist kohalikul tasandil reguleeritakse Kohalike maksude seadusega, kus on nimetatud kaheksat kohalikku maksu. Tekib küsimus, miks ei ole kohalikud omavalitsused seda võimalust tulude suurendamiseks aktiivselt kasutanud (v.a. mõned suuremad linnad)?
Kohalike maksude seaduse kõige tähtsam eesmärk on minu meelest, et selles sätestatakse kohalike maksude loetelu ja kaitstakse seega PS § 12st tulenevat põhimõtet – kõigil on õigus võrdsele kohtlemisele. Teisisõnu on välistatud olukord, kus iga valla- ja linnavalitsus tegeleks päevast-päeva erinevate maksude väljamõtlemise, kehtestamise ja kogumisega.
Ilmselge, et kui mõni omavalitsus kehtestaks nt mootorsõidukimaksu, siis inimesed lihtsalt registreeriksid enda sõiduki kuhugi mujale, müügimaksu korral väldiksid ettevõtjad maksustatud piirkonda ja nende tulud laekuksid mõne teise omavalitsusüksuse tulubaasi jne. Lisaks sätestab Kohalike maksude seaduse §3 lg 1 , et oma haldusterritooriumil on maksude kogujaks valla- või linnavalitsus, mis tähendab, et kui valla või linna territooriumil ongi mõni kohalik maks kehtestatud, siis lähevad saadud tulud suures osas maksukogumisega seotud kulude katteks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kohaliku maksu kehtestamiseks peab piirkond olema kas väga atraktiivne (reklaamimaks, lõbustusmaks, parkimistasu), maks peab kandma reguleerivat eesmärki (nt reklaami vähendamine) või kõik kohalikud omavalitsused peaksid maksu kehtestama ühiselt, st põhimõtteliselt ei oleks tegemist enam kohaliku maksuga.
