Teadmiste- ja innovatsioonipõhine majandus on saanud Eesti ja Euroopa soovitavat majandusarengu mudelit kirjeldavateks läbivateks märksõnadeks. Paljuräägitud terminid, kuid kui paljud ettevõtted ja organisatsioonid selle sisulist tähendust ja seoseid oma arendustegevuse planeerimisel tegelikult lahtimõtestanud ja arvesse võtnud on? Kahjuks kipub nende kontseptsioonide sisu kaduma riiklike strateegiliste plaanide rohkesõnalistesse definitsioonidesse ja lõpututesse avalikesse diskussioonidesse, mis akumuleerudes pigem ignorantsust kui sisulist huvi tekitavad.

Seega, siinkohal väike spikker ehk põhimõistete ja protsesside kogum, mõistmaks, kuidas on omavahel seotud majanduskasv, innovatsioon ja teadmus ning miks on just mõistest koostöö ja teadmussiire saanud innovatsiooniprotsessi alus.

• Innovatsioon ja majanduskasv. Arenenud riikide majandusareng on jõudnud punkti, kus tööjõu ja kapitali sisendi suurenemine ei vii enam loodetud kasvuni. Majanduskasv on saavutatav sama koguse ressursside tootlikkuse ja lisandväärtuse tõstmisel, mille aluseks on innovatsioon ehk inimressursi poolt initsieeritud tehniline progress või muutus.
• Teadmus ja innovatsioon. Innovatsioon ei ole pelgalt leiutis vaid hõlmab ka „nö“ uue ja kasuliku, mis võib olla nii toode, teenuse kui protsessi edukat juurutamist. Seega innovatsioon on võime luua ja rakendada uusi või uudsel kujul vanu teadmisi toodete, teenuste või protsesside täiustamisel.
• Koostöö ja teadmussiire. Innovatsiooni tekkeks vajalik teadmus paikneb erinevates teadmus- ehk innovatsiooniallikates, peamiselt ülikoolides ja muud teadus- ja arendusasutustes, mis tegelevad valdavalt teadmiste loomise ja uurimustööga ning ettevõtlussektor, kus toimub teadmiste rakendamine toodete ja teenuste loomisprotsessis. Selle millele lisandub tarnijate, klientide-tarbijate, avaliku sektori jne poolt vallatav teadmus. Eduka innovatsiooniprotsessi eeldus on seega teadmussiire ehk teadmuse liikumine innovatsiooniallikate vahel, mille aluseks on erinevate innovatsiooniallikate interaktsioon ja koostöö.

Teadmiste siire teadusasutuste ja ettevõtete vahel võib toimuda erinevates vormides teadmussiirde ehk intellektuaalse kapitali ja oskusteabe ülekandumisena (nt lepinguline teadus- ja arendustegevus, osutatavate testimis-, analüüsi-, konsultatsiooni- ja koolitusteenused või personali vahetuse, klastrite rajamise vormis) või tehnoloogiasiirdena ehk teaduse ja tehnoloogia kommertsialiseerimisena (nt patentimise, litsentsimise või spin-off ettevõtluse vormis).

Koostöö teadus- ja arendusasutuse ja ettevõtlussektori vahel saab toimida, kui mõlemal on koostöösse midagi anda ja teadlikkus, mida sellest võtta. Järgnevalt on toodud teadus- ja arendusasutuste ja ettevõtlussektori koostööeelduste mudel:

Koostöö ja teadmussiirde eeldusena on ülikoolide ajaloolises arengus ühelt poolt toimunud kaks revolutsiooni. Esimesega 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul liideti õpetamisele ülikoolides ka teadusliku uurimise funktsioon ning teisega peale Teist maailmasõda teadvustati ülikoolide „Kolmandat Missiooni“ rolli, võimalusi ja olulisust majandusliku väärtuse loomise protsessis läbi koostöö ettevõtetega. Samuti, ettevõtted teiselt poolt peavad omama võimet teha koostööd nii omavahel kui akadeemiliste asutustega, kuid veelgi olulisem, peavad omama piisavat uuendusvõimet ja tehnoloogilist kompetentsi, et  koostöösuhetesse midagi anda või osata neid kasutada. Võimekus osaleda innovatsiooni tekke aluseks olevates koostöö ja teadmussiirde tegevustes ülikoolidega tekib  minimaalsel tasemel väikese suutlikkusega ettevõtetes, kuid tegelikult on võimelised koostöösse astuma alles tehnoloogilise kompetentsiga ettevõtted.

Antud raamistikus tuleks ettevõtted ja organisatsioonidel silmas pidada kahte olulist nüanssi:

• Koostöö eeldusena on oluline õige partnerite valik ja arendustegevuste põhjalik planeerimine. Selge on see, et väikeriik Eesti moodustab küllaltki piiratud innovatsiooniallikate (potentsiaalsete koostööpartnerite) kogumi, mistõttu ei tohiks unustada rahvusvahelise partnervõrgustiku potentsiaali.
• Lisaks, nagu öeldud on teadmus- ja innovatsioonipõhise majanduse arendamine nii Eesti kui Euroopa Liidu majanduspoliitika üks olulisemaid prioriteete. Seetõttu on nii ettevõtete kui akadeemilise sektori innovatsiooniteadlikkuse ja kompetentside ning erinevate koostöövormidele arendamisele mõlemal tasandil suunatud lai valik ettevõtlus- ning teadus- ja arendustoetusi, millest suur osa on suunatud just koostöö ja võrgustike ülesehitamisele.

Seega võib nii ettevõtja kui akadeemilise institutsiooni esindaja avastada, et teadmiste- ja innovatsioonipõhise majanduse esmapilgul häguste mõistete organisatsiooni arendustegevuse planeerimisel lahtimõtestamine võib langeda nii mõnegi perspektiivika toetusmeetme kapsamaale, millega arendusprojektide planeerimist ja elluviimist koostöös rahvusvaheliselt tunnustatud partneritega rahastada ning sellega tootlikkuse ja lisandväärtuse loomisele kaasa aidata.