Nädala alguses sai enamike uudisteagentuuride avalehelt lugeda uudist, et Kuubas vallandatakse 1 000 000 hetkel riigitööl olevat inimest ning suunatakse nad tegelema ettevõtlusega. Raul Castro otsust ei muuda eriliseks mitte fakt, et töö kaotab korraga miljon inimest ehk viiendik tööealistest, vaid hoopis asjaolu, et tegemist on väga kardinaalse muutusega Kuuba viimase 50 aasta poliitikas. Selle info ja enda kogemuste põhjal Kuubast pean väga tõenäoliseks, et lähima kümne aasta jooksul muutub Kuubal riigikord.
Hetkel töötab ca 85% Kuuba tööealisest elanikkonnast riigitööl, saades palka suurusjärgus 250 krooni kuus. Kuigi arstiabi ja haridus on riigis tasuta, pole sellise palgaga inimväärset elu võimalik elada. Seetõttu otsivad kohalikud kõiki võimalusi, et riiki külastavatelt turistidelt ükskõik mis meetodil natukenegi raha kätte saada. Samas turiste Kuubal väga palju ei käi. Selles on oma osa ka USA embargol: ameeriklastel on keelatud Kuubale siseneda ning samuti on keelatud igasugune kaubandustegevus Kuubaga. Näiteks ei saa osta Ameerikas tegutsevatest reisibüroodest (nt kayak.com jt) lennukipileteid Kuubale. Kuna riigis on ettevõtlus keelatud, on turismiinfrastruktuur praktiliselt olematu. Väljaspool suurimaid linnasid pole isegi võimalik midagi korralikku süüa saada, rääkimata võimalustest tellida ekskursioone või ringreise.
Viimati Kuubal käies avanes mul võimalus mitmete kohalikega suhelda ning saada aimu, kuidas nemad olukorda tajuvad. Ajupesu on riigis olnud korralik. Kuigi enamus inimesi tajub, et majanduse olukord on vilets, ollakse tihti (on ka erandeid) ikkagi arvamusel, et kommunism on just see õige riigikord. Meie koduperenaine Havannas Ana Maria (kelle juures ööbisime kolmekesi ja 4 päeva, aga riigile esitatavatesse paberitesse läks kirja kahekesi ja kolm päeva) kurtis, et tema tahaks rahulikult ja piiranguteta oma majutusäri ajada ja kasumit teenida, ilma et valitsus teda kogu aeg kontrolliks ja ta hirmu peaks tundma. Aga demokraatiat ja kapitalismi ta samas ei taha – kommunism on hea küll. Ana Maria abikaasa rääkis mulle, kui halvasti elatakse USA-s, kus lapsed on tänavatel ja surevad seal nälga ja mustusesse ning kus inimesed ei saa end turvaliselt tunda, sest neid võidakse iga hetk röövida. Näitasin talle oma pilte Miamist, mispeale härra arvas, et ok, Miamis on jah kõik ilus, aga mujal on sellevõrra hullem.
Kuigi kommunism tundub paljude jaoks olevat sobilik riigikord, võib siiski järeldada, et enamus inimesi soovib sisuliselt kapitalismi, lihtsalt kommunismi nime all. Samuti on üldine arvamus, et riigipea vahetus on vajalik. Mõistagi ei avalda inimesed seda arvamust avalikult, vaid eraviisilistes vestlustes. Aga olukorraga ollakse leppinud – vaikides oodatakse (järeltulijateta) Castrote surma. Mida aga vendade surm või sel nädalal toimunud esimene samm poliitika muutumisel endaga kaasa toob?
Enne revolutsiooni oli Kuuba suhteliselt rikas riik ning tal on kõik eeldused olla seda ka täna. Korralik kliima, maavarad (nikkel), viljakas pinnas, USA lähedus, rahvaarv (ca 11 mln) ja muud sobivad asjaolud võiksid Kuubast teha korraliku majandusega riigi nii põllumajanduse, tööstuse kui ka teenindava sektori arvestuses. Usun, et lähimate aastate jooksul hakkab nii ka juhtuma. Ettevõtluseks sobiv pinnas on olemas – ülimalt madalad tootmissisendite hinnad ning kasvav nõudlus. Esialgu pakub parimaid võimalusi ilmselt turistide teenindamisega seotu (see muutub eriti atraktiivseks, kui Obama peaks embargo lõpetama), aga kohalike elanike ostujõu tõustes kindlasti ka neile toodete/teenuste pakkumine. Raul Castro otsus muudab Kuuba minu silmis ilmselt hetkel üheks atraktiivseimaks ettevõtlusega tegelemise kohaks maailmas.
Kõigil reisimisest huvitatutel soovitan Kuubal ära käia – hetkel on tegemist maailma mastaabis väga unikaalse riigiga. Troopilises kliimas asuv kommunistlik riik, kus igal sammul võib kohata majasuuruseid plakateid, mis kiidavad (50 aastat tagasi toimunud) revolutsiooni; kus autopark koosneb peaaegu eranditult 50-ndate aastate USA ja 80-ndate Nõukogude Liidu autodest; ja kus on veel nii mõndagi huvitavat, on vaatamist väärt. Praegu võib olla veel viimane võimalus seda näha.

Ka käesoleva nädala Economist käsitleb antud teemat ning hindab, et tegu on suurima muudatusega Kuuba majanduses alates 1968-ndast aastast. Economist järeldab põhimõtteliselt sama, mida ma välja tõin, lõpetades artikli ühe Kuubal elava läähe diplomaadi tsitaadiga: “One day, we might well look back on this as a perestroika moment”.