Valminud Valga linna, Hummuli, Karula, Taheva, Tõlliste ja Õru valla võimaliku ühinemise uuring ja väljatöötatud arengustrateegia maksimaalse ühinemise elluviimiseks näitavad, et mõistlik on tõsiselt kaaluda omavalitsuste ühinemist, kuna nii loodaks head eeldused avalike teenuste kvaliteedi paranemiseks. Kuigi olulist rahalist võitu ühinemine ei anna, on vaja oskuslikult rakendada olemasolevaid ressursse uue ja senisest tugevama omavalitsuse loomiseks.
Ühinemise uuringu algatas Valga linn ja seda rahastas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus läbi Norra-EMP regionaalarengu toetusskeemi.
Protsessi läbiviimiseks moodustati viis komisjoni, kuhu kuulusid valdkondade esindajad kõikidest uuringus osalenud omavalitsustest (kokku üle 60 inimese). Valdav osa sisulistest probleemidest ja arengustrateegia seisukohtadest koostati komisjonides, mille töö korraldamiseks olid konsultantidena kaasatud Ragne Kasesalu ja Raido Roop Advisiost ja täiendava eksperdina praegune Saku vallavanem Kuno Rooba, kes on juhtinud Tapa linna, Lehtse valla ja Saksi valla ühinemist.
Tööseminaride tulemusel võib kokkuvõtlikult öelda, et ühinemise poolt on palju argumente, kuna omavalitsused seisavad hetkel silmitsi paljude probleemidega, millele ei suudeta iseseisvalt lahendusi leida. Probleemid on seotud maapiirkondade eripäradega: keeruline on korraldada transporti kooliõpilastele, lasteaialastele, huviringides käijatele, kultuuri- ja spordiharrastajatele; õpilaste arv väheneb nii linnas, kui maal; keeruline on leida kvalifitseeritud ja eriti noori õpetajaid; allasutuste võrk on lai ning enamuse nõukogude ajast pärinevate suurte hoonete majandamiskulud kõrged; mõnes piirkonnas puuduvad piisavad võimalused vaba aja veetmiseks; sotsiaalprobleemide spekter on äärmiselt lai ning seotud peamiselt tööpuuduse ja alkoholismiga.
Maapiirkondade sotsiaaltöötajad peavad täitma kõiki seadusega nõutud ülesandeid ning ajapuudusel ei jõuta piisavalt tegeleda ennetustööga ja inimeste probleemidega personaalselt; piirkonna ettevõtlussektor on nõrk ja vähese konkurentsivõimega- puuduvad kvalifitseeritud spetsialistid ning kõrget lisandväärtust andvate töökohtade arv on peaaegu olematu; teede olukord ei kannata kohati kriitikat ning raha teede hooldamiseks ja remondiks napib pidevalt.
Enamus probleemidest on tingitud piirkonna vähesest atraktiivsusest investorite silmis, aga ka konkreetsete kompetentside puudumisest, seda just väiksemates maaomavalitsustes, mis tähendab, et puudub ka vaba ressurss vajalike spetsialistid palkamiseks konkurentsivõimelise haldussuutlikkuse tagamiseks.
Eesmärk ja soovitused
Ühinemise uuringu eesmärgiks oli selgitada Valga linna ja ümberkaudsete maaomavalitsuste ühinemise otstarbekust ning kaaluda selle erinevaid alternatiive (keegi ei ühine; toimub maksimaalne ühinemine; ühinevad vaid maaomavalitsused ning Valga linn säilib eraldiseisvana). Uuringust on omavalitsuste volikogudel võimalik leida tuge võimaliku ühinemisotsuse tegemisel.
Uuringule tuginedes on mõistlik kõige tõsisemalt kaaluda esimest alternatiivi ehk maksimaalset ühinemist, mille käigus ühinevad kõik kuus omavalitsust. Ühinemisel tekiks Eesti pindalalt kõige suurem omavalitsus, kogupindalaga 912,3 km2. Sellisel juhul muutub kõige olulisemaks keskuste hierarhia ning avalike teenuste osutamise põhimõtted ja kättesaadavus maapiirkondades. Maksimaalsest ühinemisest võib reaalses elus välja kasvada ka uuringus käsitlemata alternatiive: ühe või mitme valla ühinemine Valga linnaga. Ainult maaomavalitsuste ühinemise tagajärjel tekiks küll pindalalt suur, kuid ilma selge keskuseta omavalitsus ning seetõttu ei kujuneks välja teenuste pakkumise hierarhiat.
Maksimaalse ühinemisvariandiga töö jätkamisel on vaja järgida ühises arengustrateegias toodud soovitusi, millest olulisemad on: volikogu maaelukomisjoni loomine ning ääremaastumise küsimusega tegelemine; piirkondlike teeninduspunktide rajamine endistes vallakeskustes; ühistranspordi võrgustiku optimeerimine; maalasteaedade ühendamine ja rühmade säilitamine piirkondades, maaraamatukogude ühendamine; külaliikumisele suunatud arendusspetsialisti ametikoha loomine; sotsiaalteenuste pakkumise struktuuri korrastamine; eelarve mahuefekti õiglane ja kaalutletud kasutamine.
Ühinemise eelselt ja järgselt õiglaselt talitades, eelkõige vältides laenukoormuse kasvatamist enne ühinemist, on võimalik saavutada avalike teenuste osutamise kvaliteedi olulist parandamist. Teenuste kättesaadavus küll paraneda ei pruugi. Suure ja tugeva omavalitsuse hea juhtimise korral paraneb ametnike tase; tõuseb strateegiliste arengukavade kvaliteet; tõhusamaks ja läbimõeldumaks muutub omavalitsuse eelarve koostamine ja investeeringute planeerimine; kasvab külavanemate roll ning kolmanda sektori ja omaalgatuse tähtsus; jõuvahekorrad volikogus joonistuvad selgemalt välja ning tekivad tugev koalitsioon ja opositsioon.
Kõik ei pruugigi olla hea
Kõik ühinemisega kaasnev ei pruugi olla ainult positiivse alatooniga. Sisuliselt luuakse täiesti uus organisatsioon, millel on loomise hetkel välja kujunemata väärtused, organisatsiooni-kultuur ning maine. Sellest tingituna võib üleminekuperioodil omavalitsuse juhtimises tekkida teatud seisak, mille jooksul elanikele võib tunduda, et võim on neist kaugenenud ja teenuste kvaliteet lubatu asemel hoopis langenud. Seisaku pikkust on raske prognoosida, see sõltub peamiselt juhtimise kvaliteedist ja poliitikute tahtest luua tugev, konkurentsivõimeline omavalitsus. Samuti võivad teatud piirkonnad tunda, et nende ajalooline identiteet on kadunud ning uus süsteem ei arvesta ajalooliste halduspiiridega.
Rahaliselt ühinemine olulist kokkuhoidu ei anna, kuna peamiseks kärpekohaks on valitsuse ja volikogu personali- ja majandamiskulud. Arvestades olemasolevaid palgamäärasid eriti maaomavalitsustes, siis on vajalik isegi kaaluda palgafondi suurendamist, et oleks võimalik komplekteerida pädevat ja nõuetele vastavat ametnikkonda. Siiski mõnevõrra on võimalik majandamiskulude arvelt (sh. volikogud) kärpida. Peamised lisatulude allikad pärast ühinemist on maamaksumäärade, lapsevanemate lasteaedade õppetöös osalemise määrade ning toidupäevade maksumuste ühtlustamine, mõnevõrra muutuvad ka riiklikud eraldised. Riigi poolt tagatakse nelja aasta jooksul pärast ühinemist tasandus- ja toetusfondi suurus ning ka lisarahastus. Kuid alates viiendast aastast hariduse lisarahastus kaob, 2010. aasta andmetele tuginedes on see ligikaudu 2,6 miljoni krooni. Reaalne kasu on 14 miljonit krooni, mis väljendub ühinemise ühekordse toetusena riigi poolt.
Advisio ei saa öelda, kas ühineda või mitte, sest lisaks uuringus toodud argumentidele ja käsitletud teemadele on veel olemas kohalikud väärtused, mida konsultatsiooniettevõttel on äärmiselt raske hinnata. Seega, kas liikuda Valga linnast pindalalt oluliselt suurema Valga valla suunas, jääb kohalike elanike (jaanuaris 2011 toimub elanike arvamuse selgitamise rahvaküsitlus) ning lõplikult uuringus osalenud omavalitsuste volikogude otsustada.
Vaata ka uudist ERRi Uudisteportaalis ja kuula ERR raadiouudist.
Ühinemisuuringu lühiversioon on üleval ka meie kodulehel.
Uuringu kohta ilmus Valgamaalase vahel ka erileht:
Ühinemisuuringu erileht
