Euro tulekuga muutusid eestlaste jaoks nii palgad kui ka hinnad absoluutarvudes enam kui 15 korda väiksemaks. Lisaks sellele tegi euro kui ühine vääring erinevate riikide võrdlemise lihtsamaks. Just see lihtne võrreldavus on olnud mitmete artiklite allikaks , mille põhiidee on näidata, kui raske on elu Eestis: meie palgad, pensionid ja muud toetused pole teiste euroala riikidega võrreldavadki, hinnatase aga kerkib kiiremini kui poliitikute plakatid enne valimisi.
Tallinna linna väljaanne Pealinn on teemat illustreerinud tabeliga, mis kujutab Eesti palkade ja toetuste kohati lausa kümnekordset allajäämist Soome, Rootsi ja Iirimaa vastavatele näitajatele. Täpsemalt olid tabelis välja toodud miinimum- ja keskmine palk, pension, töötutoetus, toimetuleku- ning lapsetoetus. Käesolevas postituses on seda tabelit mõne näitajaga täiendatud.
Esmalt tuleb nõustuda, et tõepoolest, Eestis on hinnad kallinenud: Statistikaameti andmeil on hinnatõus kõigis kaubagruppides kokku olnud viimase aasta aja jooksul 5,7%. Samas on riigisisene hinnatõus vaid asja üks pool ning pelgalt selle põhjal, et kohv maksab Eestis rohkem kui Soomes, ei saa veel öelda, et nüüd ongi elu Eestis kallim.
Täiendatud tabelis on võrreldud riikide hinnataset 2009. a (Eurostati andmed). Võrdluse aluseks on ostujõu pariteedil põhinevad eratarbimiskulutuste hinnaindeksid. Seega on arvestatud raha reaalset ostujõudu. Tuleb välja, et vähemalt antud kaubagruppide puhul ei olegi meie hinnatase nii röövellik nagu viimase aja artiklite põhjal võiks karta. Näiteks toidu ja mittealkohoolsete jookide puhul moodustab meie hinnatase Euroopa Liidu 27 liikmesmaa keskmisest 81%. Ka eluasemekulude poolest on Eestis tunduvalt soodsam elada kui nt meie põhjanaabrite juures. Kõige suurema kokkuhoiu saavutavad eestlased aga tervise- ning haridusvaldkonna toodete ja teenuste tarbimisel.
Lisaks sellele jätab Eesti maksusüsteem iga kodaniku käsutusse tunduvalt suurema osa tema sissetulekust kui teistes riikides. Kui eestlane maksab oma tuludelt sõltumata sissetuleku suurusest 21%, siis astmelist tulumaksumäära rakendavas Rootsis võib riigile minev summa olla maksimaalselt lausa 56,4% tuludest. Seega saab kõrget palka teeniv rootslane oma sissetulekust reaalselt kätte alla poole. Aga see pole veel kõik. Kõrgest tulumaksust ja muudest maksudest hoolimata eksisteerib Põhjamaades veel ka väiksemaid makse, mis kohati tunduvad eestlasele küllaltki üllatavad. Näiteks stockholmlased peavad tasuma n-ö ummikumaksu, kui soovivad kesklinnas autoga liigelda (max 6,30€ päevas). Soome pealinlastel jällegi on koeramaksu kohustus: iga enam kui 5 kuu vanuse koera pealt peab omanik maksma aastas 50€. Ning mida üllatavat on eestlastel vastu panna? Tulumaksutagastus eluasemelaenu intresside pealt. Ettevõtte tulumaks, mis rakendub alles dividendide väljavõtmisel. 18 kuud vältav emapalk. Olgem ausad, need on tõesti nii mõnegi välismaalase jaoks üllatavad tegurid.
Kokkuvõttes võib öelda, et ikka tundub naabri juures rohi rohelisem või hetkeolukorda arvestades lumekiht õhem. Tõsi, Eesti palgad pole sellised nagu Lääne-Euroopas ja Põhjamaades, kuid ka meie eluasemekulud, transpordi ja teenuste hinnatase ning maksumäär pole nendega võrreldavad.
On naeruväärne arvata, et mingite „paljastavate“ tabelite avaldamise tulemusena meil hinnad langema ja palgad tõusma hakkavad. Nagu ütles J.Mäggi oma blogis, on Eesti siiski ääreala: Eesti võib EL-is olla väga tore ja arenenud „Misso“, aga Euroopa Liidu „Tallinnas“ on ikka palgad ja kulud palju kõrgemad, mis sest, et raha on sama.
Seetõttu on mõistlikum teha objektiivseid võrdlusi, mis ahastamise asemel näitavad, et elu Eestis polegi nii halb. Alustust võiks teha näiteks sellest, et võrrelda Eestit nende riikidega, kellega 20 aastat tagasi samalt positsioonilt startisime ning kellel pole mitmekümneaastast edumaad heaoluühiskonna rajamisel.
