Sattusin töökaaslastega rääkima võrgustumisest (networking). Üks mõte, mis jutuajamise käigus välja käidi ning mille üle pikemalt mõtlema olen jäänud, kõlas nii, et võrgustumisüritusel ei tohiks kulutada ühe uue kontakti peale rohkem kui kolm minutit… visiitkaart kätte ja edasi. Huvitav, kas siis tõesti see „tere – head aega“ on piisav, et luua alus usalduslikuks koostöösuhteks? Kas põgus tutvus, mille raames vahetatakse infolipik nime ja positsiooniga määrab edasise koostöö?
Kas oluline on kvantiteet või kvaliteet?
Et „business networking“ on äärmiselt tähtsal kohal ettevõtete üldises äritegevuses, siis teemakohase info puuduse üle kurta külla ei saa. Olulisemad mõtted ja seisukohad, mis mind veensid ja millega saan vägagi nõustada, rõhutasid just fokuseerimist usaldussuhte loomisele, mitte lihtsalt kontaktide kogumisele.
Tüüpiline on olukord võrgustumisüritusel, kus vestluskaaslase silmad liiguvad aktiivselt mööda tuba, et leida järgmine „ohver“, kellele oma visiitkaart anda. Selge, et sellisel juhul on eesmärgiks võimalikult palju kaarte jagada/koguda, selle asemel, et tugevamat kontakti luua. Mina usun, et tuleb fokuseerida kvaliteedile, mitte kvantiteedile ehk siis keskenduda vaid paarile-kolmele inimesele, kellega pikemalt rääkida ning mille tulemusena tekib palju usalduslikum suhe ning ka suurem tõenäosus tulevikus koostööd teha.
Jätkutegevused, mis tehakse pärast esmakohtumist, on äärmiselt oluliseks osaks võrgustumise juures, kuid need on tihtipeale just tegevused, mis tegemata jäävad… Esimese sammuna tuleb kohe järgmisel päeval võtta uuesti ühendust ning väljendada huvi kontakti hoidmise vastu ning seejärel, kahe nädala jooksul, peab leppima kokku lõuna või kohvijoomise. Oluline on seejuures kohtumise eesmärk: tegemist ei ole müügikohtumisega, vaid saada teada rohkem ettevõtte tegevuse kohta ning arendada omavahelist sidet.
Mulle tundub, et eestlased, olles võrgustumise alal alles suhteliselt algajad (pole ametlikku sõnagi veel), on keskendunud just kiire müügi teostamisele. Meeldiva ja usaldusliku suhte loomine, mis kunagi, kuidagi, hoopis kellegi teise kaudu võib viia ka eduka ja tulemusliku koostööni, on jäänud teisejärguliseks. Või on kellelgi vastuväiteid?
