“Ülikool on täiesti mõttetu. Me ei õpi mitte midagi konkreetset, ma ei kujuta ette, mis minust pärast ülikooli saab!” on seisukoht, mida võib kohata mitmete tudengite seas. Tean mitut inimest, kes on ülikooli pooleli jätmise põhjuseks toonud just sarnasele mõttekäigu. Tõepoolest, kui tahta õppida midagi konkreetset, on ilmselgelt parimaks lahenduseks hoopis kutsekool. Ülikooli peamine kasu (lisaks kontaktide loomisele, millel ma käesolevas postituses pikemalt ei peatu), seisneb hoopis muus.

Mina võrdleksin ülikoolis käimist sporditegemisega, näiteks rattasõiduga. Rattur, kes valmistub võistluseks, ei mõtle, et miks ma täna ikka trenni lähen, ma juba oskan rattaga sõita. Sportlase jaoks on selge, et võistlustel hea tulemuse saavutamiseks ei piisa rattasõiduoskusest, lisaks on vaja, et energiatootmine ja -kasutamine oleksid efektiivsemad, lihased tugevamad ja ainevahetusprotsessid kiiremad. Neid muudatusi saab esile kutsuda ainult treenides ja taastudes.

Tegelikkuses kehtib sama ka „võistluseks” (nt. töökoha leidmiseks või muidu ellu astumiseks) valmistuva inimesega. Nimelt vajab ka aju treeningut. Inimese võimekus leida probleemidele kiireid ja efektiivseid lahendusi ning teostada erinevaid mõtlemist nõudvaid tööülesandeid on otseses sõltuvuses sellest, kui palju on ta sarnase ja ka erineva sisuga ülesandeid (hiljuti) lahendama pidanud. Ka mitmed teaduslikud uuringud on näidanud, et mõtlemise kiirus ja üldine intelligentsustase on vägagi treenitavad. Ja selliseks „treeninguks” sobib ülikool väga hästi.

Ülikool sobib ajutreeninguks üldiselt hästi, aga selleks on siiski mõningad eeldused. Esimeseks eelduseks on mõistagi õppejõudude tase ja õpetamisstiil, mis on tihti olulisemadki kui valitud eriala ise.

Teiseks eelduseks on, et tudeng tegeleb õppimise ja mitte tuupimisega. Kuidas sa omal ajal matemaatikat õppisid – kas tuupisid tuimalt valemid pähe või said nende loogikast aru ja suutsid vajalikul hetkel selle valemi tuletada?

Tuupimine on lihtsaks alternatiiviks aju kasutamisele – selle puhul täidab aju funktsiooni mälu. Jätkates eelnevat võrdlust jalgrattasõiduga on tuupimine nagu jalgrattasõit ülimadalal pulsil – treeningtunnid saavad küll täis, aga arengut ei toimu. Seega: ära mitte õpi pähe, vaid saa aru!

Siin ongi peamiseks põhjuseks miks mulle meeldib võtta tööle inimesi „otse koolipingist”. Inimene on äsja läbinud kõige parema „treeningu”, mida tal mõtlemist nõudva töö tegemiseks vaja on. See, kas ta sai asjadest aru või tagus endale kogu õpitava tuimalt mällu, tuleb intervjuul ilusasti välja. Kogemusi värskel ülikoolilõpetanul küll veel pole, kuid õppimisvõime ja -harjumusega inimene omandab need kiiresti.

Samas, kui võtta tööle juba kogenud inimene, kes on aastaid juba tööl käinud, ei või sa kunagi teada, millised tööharjumused ta oma viimasest töökohast omandas. Jah, oma pimesoolt opereerima soovin ma inimest, kes on varem juba 100 pimesoolt opereerinud. Aga mida abstraktsemad ja paindlikumat lähenemist nõudvad on tööülesanded, seda kasulikum võib olla äsja ülikooli lõpetanu palkamine.