Töötajate kaasamise ja entusiasmi probleem esineb eelkõige tootearendusprotsessi alguses, kui rõhk on uute ideede genereerimisel ning selekteerimisel ning mida tuleb teha oma tavapärasest rutiinist väljas olles. Uute toodete väljamõtlemisel on heade tulemuste saavutamiseks oluline osa mängida loovusel. Teresa M. Amabile jagab oma Harward Business Review’s ilmunud artiklis (How to kill Creativity) kolmeks osaks: 1. ekspertiis ehk oskused ja teadmised, 2. loovmõtlemise oskus ning 3. motivatsioon. Tema hinnangul on nendest olulisim motivatsioon ning seetõttu soovitab tegeleda eelkõige sellega.

Erialases kirjanduses jagatakse motivatsiooni omakorda kaheks – sisemiseks ja väliseks. Sisemine motivatsioon on inimese enda seest tulev kirg midagi teha ja saavutada, väline motivatsioon tekib aga välistest mõjuritest, näiteks nagu raha. Väga tihti kiputakse töötajate motiveerimisest rääkides pidama silmas välise motivatsiooni tekitamist, sest sisemise motivatsiooni olemusest on keerulisem aru saada. Amabile järgi sõltub sisemine motivatsioon väljakutsete tasemest, vabadusest eesmärkide poole liikumisel, sobivast meeskonnast, juhi toest ja organisatsiooni toest. Sõnastades teisiti, tööle tuleb valida töötaja, kelle soovid ja vajadused lähevad kokku ettevõtte soovide ja vajadustega, ehk õige inimene õigele kohale.

James E. Burroughs jt esitlevad ajakirjas Journal of Marketing ilmunud artiklis Facilitating and Rewarding Creativity During New Product Development oma uuringute tulemusi, mis näitavad, et kui eesmärgiks on tootearendusprotsessi raames parandada inimeste loovmõtlemise tulemusi uute tooteideede väljamõtlemisel tekitavad välise motivatsiooniga tegelemise üritused sootuks vastupidiste tulemustega – inimeste tulemused muutuvad kehvemaks. Uuringu teine komponent näitas aga, et kui välisele motivaatorile ehk preemiale lisada ka samaaegne loovtehnikate koolitus, siis inimeste sooritus paraneb.

Seega on minu nõuanne oma tuttavatele olnud järgnev:
1. Vali välja õiged inimesed ning anna neile õiged ülesanded,
2. kui vähegi võimalik hoidu täiendavatest ette kokku lepitud preemiatest,
3. kui lubad preemiat maksta, siis kindlasti vii töötajatele läbi ka loovmõtlemise treeningud.

PS! James E. Burroughsi artiklist tuleb ka välja, et tootearenduses edukad Ameerika ettevõtted kasutavad väga palju väliste konsultantide abi ka siis kui neil endal on spetsialiseerunud tootearendusmeeskond olemas. Konsultantidena ei osteta sisse mitte loovkonsultanti vaid konsultante, kes on suutelised kasutama erinevaid loovtehnikaid ja tööriistu ning juhtima kogu tootearendusprotsessi.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 405, pealkirjaga „Lihtmenetlus”, reguleerib olukorda, kus kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras sma mõiste „lihtmenetlus“ oli kuni käesoleva aasta alguseni kasutusel ka Riigihangete seaduses, kuid hoopis teises tähenduses. Riigikogu ongi nüüd õigusselguse huvides muutnud riigihanke termineid ja riigihanke piirmäärast allapoole jäävate hangete puhul kasutusele võtnud  terminit „lihthange“.

Möödunud aasta lõpuni olid reguleeritud seaduses piirmäärad, millest alates on hankijal kohustus korraldada hankemenetlus ning millest allapoole piirduvad hankija kohustused riigihanke aruande esitamise ning RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetest kinnipidamisega. Menetluslikke sätteid nagu hankemenetluse puhul lihthanke jaoks sätestatud ei olnud. Lihthangete uue regulatsiooni üheks eesmärgiks on tagada hankijatele selgus lihthankeid puudutava regulatsiooni ulatusest. Seaduses on nüüd sätestatud lihthanke piirmäär, mida ületades on hankijad kohustatud järgima lihthanke korraldamise reegleid. Hankijal on võimalik lihthanke reeglid lähtuvalt ostetavast ise moodustada/kujundada. Hankija võib selleks kasutada erinevaid avatud hankemenetluse kui ka läbirääkimistega menetluse elemente. Oluline on, et hankija on reeglid läbi mõelnud eelnevalt ning need ka lihthanke teates kirja pannud. Selliselt on tagatud ka riigihangete põhimõte, mis nõuab riigihanke läbipaistvust ja avalikkust.

Hankija on alates käesolevast aastast kohustatud avaldama lihthanke teate riigihangete registris ning täiendava pakkujate otsimise või kodulehel avaldamise kohustus on ära langenud. Registris teate avaldamine võimaldab konkurentsi ning paremat juurdepääsu informatsioonile. Samuti on hankijad harjunud leidma riigihangete alast teavet riigihangete registrist. Seni olid pakkujad kohustatud sirvima huvipakkuvate hankijate kodulehti ning seeläbi saama teada toimuvatest lihthangetest.

Lihthanke lõppedes on hankija endiselt kohustatud avaldama aruande ning aruande lisa. Selles osas seadusemuudatus muutusi ei too.

Soovin kõigile edukaid ja korrektseid hankemenetlusi alanud aastal!

Nendest esimesele küsimusele annab päris hea vastuse Reinu poolt augustis koostatud blogi sissekanne. Viimase paari kuuga oluliselt olukord muutunud ei ole. Vastus teisele küsimusele on aga natuke keerulisem ja seda mitte euroala kriisi tõttu, vaid lihtsalt seetõttu, et konkreetseid plaane hakatakse alles nüüd tegema. Aga midagi me siiski teame ja seda teadmist käis mõned päevad tagasi Eesti Konsultantide Assotsiatsiooni korraldatud hommikukohvil värskendamas Rahandusministeeriumi Riigirahanduse ja strateegiaosakonna juhtivanalüütik Kadri Tali.

Esiteks, praegu teada olev toetuste kogumaht terveks perioodiks on 4,05 mld eurot, mis jaguneb järgnevalt:

• Struktuurivahendid 3,35 mld eurot
• Kalanduse fond 113 mln eurot
• Maaelu Arengufond 539 mln  eurot

Nendest kolmest on võrreldes käesoleva perioodiga vähenenud  Maaelu Arengufondi kaudu eraldatav summa (umbes veerandi võrra väiksem kui käesoleval perioodil). Kadri sõnade kohaselt aga räägitakse ka sel teemal veel läbi ja ehk õnnestub summat suurendada.

OK, kogusummad jäävad enam-vähem samaks, aga millised valdkonnad hakkavad raha saama? See on juba keerulisem küsimus. Midagi veel kokku lepitud ei ole, isegi arutelusid on vähe toimunud. Kadri sõnul pidi kõige parema pildi võimalike rahastamise aluste kohta andma Vabariiki valitsuse poolt heaks kiidetud Konkurentsivõime kava ‘Eesti 2020’.  Usinamad Advisio blogi lugejad on selle dokumendiga kindlasti juba tuttavad, kuid kes ei ole, võiks seda lugeda. Dokument on 28 lehekülge pikk ja arusaadavas keeles kirjutatud. Siiski ammendavat vastust sellest kavast otsida ei maksa, toetusmeetmed hakkavad katma kindlasti laiemat spektrit. Kindlasti mõjutab meetmete väljatöötamist ka Euroopa Komisjoni soov, et senisest suurem osa rahast investeeritaks “ajudesse” ning vähem “kivisse”.

Lõpetuseks. Kohe on käima minemas uue programmperioodi aktiivsem planeerimine ning Rahandusministeeriumi plaanide kohaselt peaks esialgsed rahastamisvaldkonnad teada olema juba järgmise aasta juuniks. Hoidke silmad lahti, sest võimalus oma sõna kaasa öelda antakse ka avalikkusele.

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank  (EBRD) omab Ida-Euroopas tihedat pankurite võrgustikku ja ligi 1500 töötajat kuid konkreetsete projektide rahastamise nõustamiseks kaasab pank läbi hangete väga palju välist konsultatsiooniteenust . Tänaseks on EBRD poolt sisse ostetud konsultatsiooniteenuste maht kasvanud üle 1,5 miljardi euro aastas ning lepingute kogumaht on olnud viimased aastad pidevas kasvutrendis. Konsultatsiooniteenuse hangetel on edukamad olnud Vene-, Rootsi-, Austria- ja Briti konsultandid, kelle hangetel osalemise edukusmääraks on kujunenud 16-18%. Kahjuks pole edukate ega isegi vähemedukate konsultantide seas Eesti konsultante. Põhjuseid võib tuua mitu, kuid üheks olulisemaks ja ka tõsisemaks takistuseks on meie konsultatsioonifirmade väiksus ning konsultantide ebapiisav portfell. EBRD hanke võitmiseks on kõige olulisem konsultandi kvaliteet, mitte niivõrd hind.

Oma kvaliteeti näitavad konsultandid aga oma referentsidega. Mida pikem ja muljetavaldavam on teostatud tööde loetelu, seda suurem on võimalus võita hange ning lisada järjekordne rahvusvaheline suurprojekt oma teostatud tööde portfelli. Kas see peaks siis tähendama, et ainult viis maailma suurimat konsultatsiooni- ja audiitorfirmat võidavadki hankeid? See on nii ja tegelikult pole ka. Panga juhatusel on vastu võetud poliitiline otsus, et hanke võitnud konsultantide ring peaks pidevalt laienema ja konsultatsioonid ei tohiks kontsentreeruda ainult mõne suurte kätte. Just selline konsultantide valik annab võimaluse ka uutele tegijatele.

Siiski jäävad meie konsultatsioonifirmad kõik üksikult võttes hangetes osalemiseks liiga väikseks. Lahenduseks saab olla ainult koostöö. Ainult ühispakkumisega on võimalik suures konkurentsis silma paista ning jõuda oma pakkumisega lõppvalikusse. Samas jääb ikkagi küsimus, kas tasub ette võtta nii suurt ettevõtmist, kulutada oma aega ja energiat ühispakkumise konsortsiumi moodustamiseks ning pakkumuse kokku panemiseks. Vaatamata sellele, et EBRD konsultatsiooniteenuse hanke protseduurid on oluliselt lihtsamad kui Euroopa Liidu abipakettide konsultatsiooniteenuste hanked, jääb ikkagi lihtsamaks ja reaalsemaks viisiks „jalga ukse vahele saada“ läbi konkreetsete ekspertide ja nende poolt pakutava teenuse. Meie parimad konsultandid peaks oma teenust isiklikult pakkuma suurematele firmadele, kes on olnud edukad EBRD konsultatsiooniteenuse hangetes või end otse registreerides EBRD eSelection keskkonnas. 

Meie konsultantide eeliseks võiks olla Eesti kogemus majanduse ümberkujundamisel avatud turumajanduseks ning  vene keele oskus. Vene keel on oluline, sest väga suure EBRD tegevuspiirkonnast moodustab endine Nõukogude Liidu territoorium, kus olulise suhtluskeelena kehtib ikka veel vene keel. Samas on kõik EBRD projektid unikaalsed ja vajavad väga erinevaid eksperte. Just projektide unikaalsus võib avada mõnele Eesti eksperdile hea võimaluse projektis osalemiseks. Kõik rahvusvahelise konsultatsiooni pakkumisest huvitatud peaksid aga siiski tegema selleks eelnevalt põhjalikku kodutööd ning üheks selliseks võimaluseks on EBRD koduleht, kus on päris palju informatsiooni erinevate konsultatsioonivajaduste kohta riikide ja valdkondade lõikes.

Püüdes nüüd kokkuvõtvalt vastata postituses püstitatud küsimusele siis peab ütlema, et jah, meie konsultantidel on võimalik konkureerida rahvusvahelistel konsultatsiooniteenuste hangetel aga seda läbi alltöövõtu, läbi koostöö ning läbi isikliku initsiatiivi.

2010. aastal sõlmisid Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) ja panga kliendid rohkem kui 2 800 konsultatsioonilepingut kõikvõimalikes teenusvaldkondades (IT, õigus, ärikonsultatsioon, transport, turism, kinnisvara, põllumajandus, energia jne) koguväärtusega 175 mln EUR. 2010 aasta oli eriti edukas panga sihtriikidest pärit kohalikele konsultantidele, kelle lepingute väärtus ulatus rohkem kui 40 mln EUR-ni tõustes eelmise aastaga võrreldes 50%.

Eesti konsultantide osalemine EBRD hangetel on senini olnud minimaalne, viidates Eesti kasutamata potentsiaalis teenuste ekspordis, millest pajatab ka meie varasem blogipostitus Let´s export, not die. Juba paari nädala pärast teeme postituses ülevaate sellest, kuidas Eesti väikestel teenusettevõtetel ja konsultantidel on võimalik rahvusvahelisel Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) teenuste hangete turul läbi lüüa.

Kui esindad teenuste ja/või konsultatsiooniga tegelevat ettevõtet, tunned et sinu kogemuse  järgi võiks välisturgudel vajadust olla ning soovid vastavatest võimalustest põhjalikumat ülevaadet ja individuaalset konsultatsiooni saada,  on Eesti Konsultantide Assotsiatsioonil koos Advisioga hea meel sind kutsuda eksklusiivsele seminarile EBRD konsultatsiooniteenuste hangete võimalustest.

Seminari ja praktilise töötoa hankekutse mõistmisest ja sellele vastamisest viivad läbi EBRD eksperdid Londonist ja rahvusvahelisel hanketurul edukat karjääri teinud Eesti konsultant:

• Dilek Macit, EBRD Konsultatsiooni ja Korporatiivsete Hangete osakonna Direktor
• Martin Ehrenberg, EBRD konsultatsiooniteenuste valdkonna vanemnõunik

• Marko Rillo, 5 MPC juhtimiskonsultant ja koolitaja

Seminar toimub kolmapäeval 31. augustil 2011 kl 09.00-16.00 Tallinnas Riigi Kinnisvara hoone saalis (Lasnamäe 2).

Vaata ka esinejate CV-sid ning koolituse kutset koos päevakavaga

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerumine aadressil http://www.advisio.ee/et/Kysitlused/EBRD

EBRD hangete kohta jooksev info on kättesaadav EBRD veebilehel. 

Kui rääkida KOFS-ist, siis see ei ole muidugi pelgalt eelarvestrateegia seadus. Selle seadusega jõustatakse järk-järgult märgatavad muudatused omavalitsuse üksuste finantsarvestuses. Seaduse eesmärkidena võiks tuua välja valitsuse soovi kaasajastada omavalitsuste eelarvekorraldust ning ühtlustada finantsarvestuse põhimõtted ja üle minna tekkepõhisele eelarvestamisele.

Tagasi tulles aga eelarvestrateegia juurde, siis kindlasti oli uue seaduse vastuvõtmise üheks ajendiks vajadus saavutada suurem selgus ja kontroll kogu avaliku sektori eelarvetasakaalu üle. Omavalitsuste koondeelarved on olnud pikka aega defitsiidis ning on seetõttu olulisel määral mõjutanud kogu avaliku sektori tasakaaluarvestust. See mõju tasakaaluarvestusele on olnud valdavalt negatiivne ja suuresti prognoosimatu.

Omavalitsused on langetanud erinevaid investeeringu otsuseid ja sellega seotud võlakohustuste võtmisi lühikeses perspektiivis, kogu eelarvet pikemalt ette paneerimata. KOFS seab nüüd omavalitsustele finantsjuhtimise kontekstis kohustuseks omavalitsuse üksuse eelarvestrateegiate koostamise. Eelarvestrateegia on aluseks kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisel, kohustuste võtmisel ja investeeringuprojektide kavandamisel. Eelarvestrateegia on tihedalt seotud omavalitsuse arengukavaga ja otseselt sellest lähtuv. Eelarvestrateegia on arengukava osa või eraldi seisev dokument. Arengukava, kui ka eelarvestrateegia peavad olema koostatud vähemalt eelseisva nelja aasta kohta. Kuna nelja aastase perspektiivi nõue kehtib kõigi aastate kohta, siis iga aasta 1. oktoobriks peab omavalitsuse volikogu kehtestama uue eelarvestrateegia järgnevateks aastateks.

Eelarvestrateegia kohustus rakendub 2012. aasta 1. jaanuarist. Mistõttu tuleb omavalitsustel eelarvestrateegiat asuda koostama hiljemalt 2012. aastal ja juba 2012. aasta 1. oktoobriks peab see strateegia olema vastu võetud. Start on antud. Omavalitsustel on alanud finantsjuhtimise ümberkorraldamise protsess.

Ehitusturul toimuvat peaks kõige paremini kirjeldama ehitushinnaindeks. Ehitushinnaindeksi arvutamisel kaasatakse neli ehitisegruppi – eramud, korruselamud, tööstushooned ja ametihooned. Otsekuludes arvestatavad ressursid jaotatakse kolme põhigruppi: tööjõud, ehitusmasinad ja -materjal. 20. juulil 2011. a avaldas Statistikaamet II kvartali andmed, mis on toodud välja alumises tabelis.

Võrdluseks võib siia tuua ehituse buumiaasta (2008) näitajad, kus võrreldes 2007. aastaga kasvas ehitushinnaindeks 3,4%, seejuures tööjõukulu kasv oli ainult 4,1%. Viimase näitaja muutus II kvartal 2007- II kvartal 2008 4,2%. Tööjõukulu kasvu võibki ilmselt pidada üheks suurimaks hinnatõusu eestvedajaks, sest vaatamata sellele, et ka materjalikulu on suurenenud, ei ole selle kasv olnud nii drastiline kui tööjõukuludel. Ometigi, kui kõrvutada seda indeksit reaalselt ehitusplatsil toimuvaga, siis ainult 3,2%lise eelarve suurendamise kalkulatsiooniga pole ükski ehitaja veel välja tulnud. Muudatustaotlused algavad pigem kuskilt 10% piirimailt…

Tekib küsimus, kas buumiajad on tagasi ning varsti võime vaadata, kuidas luksusautodega kellumehed hommikul ehitusplatsile vuravad, suitsu põlema panevad ning lõunat ootama jäävad?

Jooksvaks perioodiks on Eestile eraldatud struktuurivahendeid kokku 3,4 miljardit eurot. Järgnevaks kaheks ja pooleks aastaks on jäänud eurorahasid jagada seega ainult 680 miljonit eurot. Eesti on hästi hakkama saanud struktuurivahendite kasutamisega, kuid sellisel ennaktempos välisabi kasutamisel on ka oma varjuküljed. Eriti kui arvestada, et uue finantsperspektiivi vahendid avanevad meie jaoks ilmselt reaalselt alles 2015. aastal, mistõttu tekib välisvahendite jaotamisse väikese paus.

See on asjaolu, millega peaksid arvestama nii kohalikud omavalitsused oma arengukavasid ja eelarvestrateegiaid  koostades kui kõik need mittetulundusühingud ja äriühingud, kes tahavad oma arengu toetuseks saada lisavahendeid. Omavalitsused on tänases alafinantseerituses just investeeringute osas väga sõltuvad struktuurivahendite olemasolust.

Kui vaadata teostatud struktuurivahendite jaotamist rakenduskavade lõikes, siis on näha, et kõige rohkem protsentuaalselt on vahendeid jaotatud inimressurssi arendamise rakenduskava kaudu, tervelt 87%. Näiteks on praktiliselt jagatud kõik Innove kaudu elukestvaks õppeks eraldatud vahendid, ehk otsused on langetatud 98% toetuste kogumahu osas, praktiliselt sama olukord on ka pika ja kvaliteetse tööelu meetme vahenditega. Natuke rohkem on jäänud vahendeid meetmesse teadmised ja oskused uuendusmeelseks ettevõtluseks, mida jagatakse EAS ja Kredexi kaudu, seal on otsustamata veel  45% eraldatud vahendite mahust.

Majanduskeskkona arendamise rakenduskava vahendite kasutamise osas on otsused langetatud 82% ulatuses. Majanduskeskkonna arendamise vahenditest on täielikult otsused langetatud regionaalse tähtsusega transpordi infrastruktuuri arendamise osas ning ligi saja protsendi ulatuses EAS ja Kredexi kaudu jagatava meetme ettevõtluseuuendus- ja kasvuvõime meetme vahendid. Kõige rohkem vahendeid on veel jagada Archimedesel, kelle kaudu on otsustamata veel 39% vahendite jaotus meetmes Eesti T&A konkuurentsivõime tugevdamise teadusprogrammide ja kõrgkoolide ning teadusasutuste kaasajastamise kaudu.

Elukeskkonna arendamise rakenduskava vahenditest on otsused langetatud 76% mahu osas. Pea-aegu täielikult on ära otsustatud kuidas kasutada tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri meetme vahendeid. Kõige rohkem on veel vahendeid jaotamata energiamajanduse arendamiseks ning EAS kaudu eraldatavas piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu meetmes, vastavalt siis 68% ja 33%.

Eesti avaliku sektori areng on väga suures sõltuvuses välisvahenditest ning praegune struktuurivahendite kasutamise tempo esitab kindlasti väljakutse sektori lähiaastate arengukavade ja strateegiate koostajatele. Rohkem tuleb tähelepanu pöörata efektiivsusele ja omavahenditele ning valmistuda aastaks 2015, millal avanevad tegelikult uue finantsperspektiivi struktuurivahendid.

Lisaväärtuse abil on võimalik müüa sisuliselt sama toodet või teenust nii, et see suudab rahuldada peaaegu kõik tarbija vajadused. Väärtuspakkumisele seab piirid vaid fantaasia. Jätkates pudelivee näidet: tõepoolest, pakkumises võib öelda, et just see pudel vett kustutab janu. Aga võib öelda ka seda, et just see vesi on pärit 10 000 aasta vanuste jäiste mäenõlvade vahelt ning tema esivanemateks on liustikud, millele pole oma jalga tõstnud ükski inimloom. Selle vee pudelisse villimisel mängis taustaks inspireeriv muusika, positiivsed emotsioonid talletusid vee mällu ning iga karastava lonksuga kanduvad need joojale üle. Iga pudel on valmistatud tellimustööna ja spetsiaalselt nummerdatud. Pudelit kaunistavad 10 000 Swarovski kristalli ning selle toimetab kohale valgeid kindaid kandev kuller. Kas tundub piisavalt ahvatlev pakkumine, et oma tellimus teele panna? Ahjaa, väike lisamärkus: pudel sellist vett maksab veidi alla 1 900 €.

Nagu näha, võib lisaväärtust kasutades luua olukorra, kus vesi ei ole kaugeltki mitte ainult vesi. Paraku ei ole ma seni leidnud nõuannet, kui kaugele peaks lisaväärtuse lisamisega minema. Sageli tundub, et lisaväärtuse pakkumine ületab mõistlikkuse piiri. Näiteks kartulisordi puhul, mida kasvatatakse vaid Prantsuse Noirmoutier’ saarel ning mille maitses on tunda „vihjeid sidrunile, maapinnale ja merele“. Antud kartulid on saadaval vaid paaril nädalal aastas. Kas see on piisav lisaväärtus, õigustamaks 70-eurost kilohinda? Või kohv, mille valmistamiseks kasutatud oad on enne röstimist läbinud puudel elavate palmitsiibetite (väiksed kassitaolised loomad) seedetrakti. Olgu see kohv nii rikkalik, tugeva maitsega ja eksootiline kui tahes, kuid kas üks tassitäis on väärt $50?

Ma ei taha öelda, et tegemist on mõttetute toodetega. Vastupidi – need on oma unikaalse lisaväärtuse poolest geniaalsed. Samuti ei taha ma kellelegi teha ettekirjutusi selles osas, kuidas ja millele oma raha kulutada. Kuid siiski tekib küsimus, kas mingil hetkel muutub lisaväärtuse lisamine mõttetuks? Kas tootjal ei tule ette eetilist piiri, mil ta näeb, et tegelikult ei loo ta pakkumine enam mingit olulist lisaväärtust? Kas sel juhul peaks tootja võtma vastutuse ning hakkama mõtlema, kuidas oma väärtuspakkumine sotsiaalse vastutustundlikkuse printsiipidega kooskõlla viia? See tähendab, et tootjast saaks omamoodi Lisaväärtuse-Robin Hood – ümbersuunav organ, mis jõukatelt tarbijatelt tulnud sissetulekud vähemalt osaliselt ühiskondlike probleemide lahendamisse suunab (nt luksusveetootja toetab keskkonnateemalisi ettevõtmisi jms).

Või tasub siiski oma väärtuspakkumist tuunida nii kaua, kuni leidub tarbijaid ja õnnestub kasumit teenida? Luksusliku Iskilde pudelivee tootja Jan Bender näiteks väidab, et tänapäeval on üleüldiseks väljakutseks maksimeerida naudingut kalori kohta. Kui seejuures on tootel/teenusel veel ka positiivne mõju tervisele, on see eriliseks boonuseks. Seega ei näe ta põhjust, miks mitte pakkuda maailmale 0-kalorilist ja kasulikku pudelisse pakendatud naudinguallikat, olgu selle hind milline tahes.

Kõrge lennuga hiiglased? Ei - korvirõngas on madalam.

Kuigi sügissemestril oli klass pidevalt täis, leidus nende 30 registreerunu hulgas siiski ka paar inimest, kes, kuigi kursuse edukalt läbisid, ei käinud tundides. Vältimaks olukorda, kus osad inimesed tundides ei käi ja nende tõttu ei saa mõni tõeline keelehuviline kursusele registreeruda, kehtestas Maria kevadsemestriks nõude, et kursuse edukaks läbimiseks on lisaks eksami tegemisele vajalik ka 55% loengutel osalemine. Tundub mõistlik – need, kes ainult ainepunktide saamise eesmärgil kursusel osalevad ja tundides ei plaani käia, jätavad sellisel juhul osalemata.

Mis oli selle “uue poliitika” tulemus? Peamiseks tulemuseks oli see, et nüüd, kus kolm neljandikku keelekursusest on läbi, on viimaste nädalate tundides olnud keskmiselt 8-10 inimest, 30-st registreerunust. Kuidas see on võimalik, kui õppejõud on sama, tunnid samamoodi lõbusad ja harivad, pooled osalejatestki samad, kes sügissemestril?

Usun, et siinkohal pole põhjust süüdistada “suurepärast” kolmekraadist ja pilvist kevadilma, mis meid väljas ootab. Põhjus on hoopis proosalisem – miinimumeesmärk on ju täidetud. Kui hommikul kell 7 silmi lahti tehes Une-Mati veel täiega kiusab, on mõte “aga mul on ju vajalik tundide arv kohal käidud” lihtne tulema. On see ju piisavalt heaks põhjuseks miks äratuskella veel kaks tundi edasi keerata. Sügissemestril sellist “normi” paika pandud ei olnud ning seega oli ka semestri lõpupoole tundides valdav enamus õppureist kohal.

See ongi peamine põhjus, miks pole mõtet miinimumeesmärke seada. Inimloomus on juba paratamatult selline, et töö käigus muutuvad need miinimumeesmärgid peagi “tavalisteks” eesmärkideks. Kui kuulen intervjuudes, kuidas näiteks sportlane või tema treener räägib enne hooaega eesmärkidest ja miinimumeesmärkidest, võib üsna kindel olla, et hooaja lõpupoole käib töö juba nende miinimumeesmärkide täitmise nimel. Kui need saavad saavutatud, siis iseenesest pole põhjust rahulolematuseks – eesmärk sai ju täidetud, olgugi, et miinimum. Aga paraku jääb tegelik potentsiaal tihtilugu realiseerimata.

Ambitsioonikate eesmärkide seadmist teile kõigile!:)