Argentina ei ole Brasiilia

Kahjuks vastab see irooniline lugu tõele ja on argentiinlaste seas vägagi populaarne. Argentina on üks maailma rikkamaid piirkondi, kuid ometi ei ole viimaste kümnendite vältel ükski president suutnud riiki puhtaks pesta kolmanda maailma mainest. Aina enam räägitakse maailma juhtivatest majandustest – BRIC riikidest, milles B täht tähendab Brasiiliat. Olgugi, et Argentina ja Brasiilia on naaberriigid ning võiks uskuda, et neil on geopoliitilisest seisukohast sarnased eeldused majanduseduks, on Brasiilia täna maailma majanduses kasvav fenomen, ent Argentina tõmbab endale iga päevaga aina enam maailma juhtivate riikide pahameelt.

Argentina majandus on alati olnud tsükliline, käies kriisist kriisi või õitsengust õitsengusse. Õitsengud paraku on viimaste kümnendite jooksul olnud pigem hetkelised majandusmullid, mis suure plahvatusega lõhkevad. Üheksakümnendate aastate peeso devalveerimisest tingitud kiire majanduskasv lõppes 2001. aastal täieliku finantskrahhiga, mil ebakindlast majandusolukorrast tingitud kapitali piiri taha voolamise takistamiseks külmutas riik kõik pangahoiused. Tavakodanikele ei ole siiani sääste tagastatud ning sellest tingituna ei usalda inimesed panku ja koguvad raha sokisahtlisse või madratsi alla. Täna on sokkide all lebamas umbes 140 miljardit dollarit, mis on raharinglusest kõrvale jäetud. See summa ületab kolmekordselt Argentina Keskpanga reservid ning on suurem kui riigi välisvõlg.

Cristina Fernandez de Kirchneri valimiskampaania 2011

Argentina valitsuse viimaste aastate „silmapaistvamad“ otsused

Selle aasta alguses otsustas Argentina valitsus taaskord kiiremas korras ja „lollikindlate vahenditega“ edendada majanduskasvu – iga imporditud toode peab saama Kaubandusministeeriumi heakskiidu ning importida on lubatud ainult nendel ettevõtetel, kes ekspordivad. Taolistest muutustest hakkasid juba kogenud argentiinlased haistma halba majanduskliimat ning raha dollaritesse vahetama, kartes peeso väärtuse kiiret langust. Sellele vastuseks tuli valitsuselt määrus, et igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on valuutaostu limiit, mida saab kontrollida kohaliku statistikaameti kodulehel. Tänaseks on olukord paranenud ning jaanuari alguses vastu võetud karmid reeglid lõdvemaks lastud, ent nii argentiinlastel kui välisinvestoritel on põhjust halba aimata.

Lisaks sellele paiskus mõni nädal tagasi maailma uudis, et Argentina parlament kiitis heaks Argentinas tegutseva Hispaania naftakompanii YPF riigistamise. Kavas on sundkorras osta Repsolilt YPF aktsiad, mille hinna määrab ostja (esialgsetel andmetel on ostuhind reaalsest turuhinnast poole odavam). Alates 1992. aastast on Argentiina riik turuhinnaga aktsiamüügist teeninud üle 20 miljardi dollari. Nüüd, kus müüdud sai 99,98% aktsiatest, otsustati naftakompanii riigi heaolu edendamise nimel odavalt tagasi osta. Selline teade oli šokk tervele maailmale, USA kritiseeris president Cristina Fernandez de Kirchneri tegusid ja Euroopa Liit on lubanud määrata Argentinale majanduslikud sanktsioonid.

Cristina Fernandez de Kirchnerile on juba omaseks saanud ootamatute otsuste vastuvõtmine. 2008. aastal riigistas Argentina valitsus 24 miljardi dollari väärtuses kogumispensionide varad. Aasta hiljem astus riigi president „sõtta“ põllumeestega, kui otsustas tõsta ekspordimakse, mis soja osas jõudsid 58%ni. Sellele järgnes 129 päeva kestnud põllumeeste streik, mis põhjustas terves riigis põllumajandussaaduste defitsiidi.

Kõiki positiivseid näitajaid (tihti ilustatud ja subjektiivsel kujul) kasutab võimulolev partei oma populaarsuse kasvatamiseks. Kõik majandusraskused on aga võimude sõnul põhjustatud 2001. aasta finantskrahhist või kapitalistlike riikide ahnusest. Mugav on süüdistada kolmandaid ent tegelik probleem seisneb siiski viimaste valitsuste võimetuses teha plaane kaugemale oma valitsusaja lõpust.

Täissöödetud majandus

Kui püüda Argentina majanduspoliitikat selgitada paari sõnaga, võiks seda nimetada nii absurdseks ja seosetuks kui ka kavalaks ja populistlikuks. Argentinat on valitsenud alates diktatuuri lõpust 1989. aastal peronistlik partei. Võiks arvata, et ühesuguse maailmavaatega riigijuhtide käe all saavutatakse majanduslik stabiilsus nagu Brasiilias. Ometi selle perioodi vältel on peronistid ühelt poolt erastanud (eelkõige müünud välisinvestoritele) riigi raudtee, naftavarud, gaasivarud ja televisiooni, loonud erapensionifondi ning viinud läbi neoliberaalseid reforme, teiselt poolt riigistanud erapensionifondi, nafta- ja gaasivarud, tõstnud ekspordimakse ja samas pidurdanud importi.

Cristina Fernandez de Kirchneri kahekordse valitusaja jooksul on Argentina muutunud protektsionistlikuks ja välisinvesteeringute vaenulikuks. Kuigi vahel tundub, et majandus hakkab taas pead tõstma, on see tänaseni siiski olnud vaid illusioon. Majandus ei ole seespidiselt terve, pigem täissöödetud haige. Ei kohalikud ega rahvusvahelised ettevõtjad saa teha riigis plaane pikemas perspektiivis, kuna majandus on ettearvamatu ning poliitika vastuoluline vähemalt aastani 2015, mil võimule on oodata uut presidenti.

Viimastel päevadel on Eesti meedias palju kõneainet pälvinud Tallina tasuta ühistranspordi teemaline küsitlus. Antud küsitluse seletuskirjas on pikalt ja põhjalikult selgitatud, kuidas tasuta ühistransport parandaks sotsiaalset toimetulekut, aitaks kaasa liiklussujuvuse ja liiklusohutuse taseme tõusule, oleks kasulik keskkonnale jne. Ainult üks lause on aga pühendatud sellele, et tasuta ühistransporditeenuse osutamine nõuaks ca 20 miljoni euro suurust lisaraha. Sellele, kust see raha võetakse, ei ole seletuskirjas üldse tähelepanu pööratud.

Mind tõsiselt huvitab, kui paljud küsitluses oma jah-hääle andnutest selle arvuga kursis on. Veel rohkem huvitab mind see, kust nad arvavad, et see summa võetakse. Ei tea, kas vastuste proportsioon oleks sama, kui küsitlusel osalema kutsuvatel lendlehtedel oleks ka klausel, et piletitulu arvelt puudujäävat summat finantseeritakse näiteks õpetajate palkadest, koolide ja lasteaedade või teehoolduse eelarvest? Või mis veelgi hullem – pensionitest!? Kui juba 266 666 € (enam kui 4 miljonit krooni) eest selline küsitlus korraldada, siis võiks ju ikka selle kohta ka täit infot jagada.

Midagi pole teha, aga küsitluse praeguse korralduse juures ei teki küll hetkekski kahtlust, et tulemus poleks ette teada. Miks siis üldse sellist komejanti korraldada? Hea tava kohaselt ei ole küsitluse läbiviimine eesmärk omaette – eesmärk on siiski uue info kogumine, mille alusel saaks edasisi otsuseid teha. Julgen kahelda, kas pragune küsitlus tulevasteks otsusteks väga tõsiseltvõetavat sisendit pakub. Küll aga on selge see, et küsitluse läbiviimiseks kulunud summaga oleks saanud katta juba enam kui 1,3% tasuta ühistranspordi finantseerimiseks puudujäävast 20 miljonist eurost.

Tallinna linnapea on põhjendanud küsitlusele eelnevat suuremahulist reklaamikampaaniat sellega, et linn soovib kõiki kodanikke küsitluse toimumisest teavitada. Kui iga linnakodaniku arvamus nii oluline on, siis võiks teha küsitluse ka selle kohta, kust puudujääv 20 miljonit võetakse. Samasuguse populistlikkusega jätkates võiks valikuvariantideks olla näiteks linnavolikogu liikmete palgakulude alandamine, sõiduhüvitiste kärpimine (saab ju kasutada tasuta ühistransporti!), Tallinna TV eelarve vähendamine jne. Tõenäoliselt poleks sellise küsitluse tulemus küll linnale siduv, aga ikkagi oleks huvitav näha, kuidas linnarahvale põhjendatakse, miks nimetatud variandid ei ole kõige parem viis tasuta ühistranspordi jaoks raha leidmiseks.

Töötajate kaasamise ja entusiasmi probleem esineb eelkõige tootearendusprotsessi alguses, kui rõhk on uute ideede genereerimisel ning selekteerimisel ning mida tuleb teha oma tavapärasest rutiinist väljas olles. Uute toodete väljamõtlemisel on heade tulemuste saavutamiseks oluline osa mängida loovusel. Teresa M. Amabile jagab oma Harward Business Review’s ilmunud artiklis (How to kill Creativity) kolmeks osaks: 1. ekspertiis ehk oskused ja teadmised, 2. loovmõtlemise oskus ning 3. motivatsioon. Tema hinnangul on nendest olulisim motivatsioon ning seetõttu soovitab tegeleda eelkõige sellega.

Erialases kirjanduses jagatakse motivatsiooni omakorda kaheks – sisemiseks ja väliseks. Sisemine motivatsioon on inimese enda seest tulev kirg midagi teha ja saavutada, väline motivatsioon tekib aga välistest mõjuritest, näiteks nagu raha. Väga tihti kiputakse töötajate motiveerimisest rääkides pidama silmas välise motivatsiooni tekitamist, sest sisemise motivatsiooni olemusest on keerulisem aru saada. Amabile järgi sõltub sisemine motivatsioon väljakutsete tasemest, vabadusest eesmärkide poole liikumisel, sobivast meeskonnast, juhi toest ja organisatsiooni toest. Sõnastades teisiti, tööle tuleb valida töötaja, kelle soovid ja vajadused lähevad kokku ettevõtte soovide ja vajadustega, ehk õige inimene õigele kohale.

James E. Burroughs jt esitlevad ajakirjas Journal of Marketing ilmunud artiklis Facilitating and Rewarding Creativity During New Product Development oma uuringute tulemusi, mis näitavad, et kui eesmärgiks on tootearendusprotsessi raames parandada inimeste loovmõtlemise tulemusi uute tooteideede väljamõtlemisel tekitavad välise motivatsiooniga tegelemise üritused sootuks vastupidiste tulemustega – inimeste tulemused muutuvad kehvemaks. Uuringu teine komponent näitas aga, et kui välisele motivaatorile ehk preemiale lisada ka samaaegne loovtehnikate koolitus, siis inimeste sooritus paraneb.

Seega on minu nõuanne oma tuttavatele olnud järgnev:
1. Vali välja õiged inimesed ning anna neile õiged ülesanded,
2. kui vähegi võimalik hoidu täiendavatest ette kokku lepitud preemiatest,
3. kui lubad preemiat maksta, siis kindlasti vii töötajatele läbi ka loovmõtlemise treeningud.

PS! James E. Burroughsi artiklist tuleb ka välja, et tootearenduses edukad Ameerika ettevõtted kasutavad väga palju väliste konsultantide abi ka siis kui neil endal on spetsialiseerunud tootearendusmeeskond olemas. Konsultantidena ei osteta sisse mitte loovkonsultanti vaid konsultante, kes on suutelised kasutama erinevaid loovtehnikaid ja tööriistu ning juhtima kogu tootearendusprotsessi.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 405, pealkirjaga „Lihtmenetlus”, reguleerib olukorda, kus kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras sma mõiste „lihtmenetlus“ oli kuni käesoleva aasta alguseni kasutusel ka Riigihangete seaduses, kuid hoopis teises tähenduses. Riigikogu ongi nüüd õigusselguse huvides muutnud riigihanke termineid ja riigihanke piirmäärast allapoole jäävate hangete puhul kasutusele võtnud  terminit „lihthange“.

Möödunud aasta lõpuni olid reguleeritud seaduses piirmäärad, millest alates on hankijal kohustus korraldada hankemenetlus ning millest allapoole piirduvad hankija kohustused riigihanke aruande esitamise ning RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetest kinnipidamisega. Menetluslikke sätteid nagu hankemenetluse puhul lihthanke jaoks sätestatud ei olnud. Lihthangete uue regulatsiooni üheks eesmärgiks on tagada hankijatele selgus lihthankeid puudutava regulatsiooni ulatusest. Seaduses on nüüd sätestatud lihthanke piirmäär, mida ületades on hankijad kohustatud järgima lihthanke korraldamise reegleid. Hankijal on võimalik lihthanke reeglid lähtuvalt ostetavast ise moodustada/kujundada. Hankija võib selleks kasutada erinevaid avatud hankemenetluse kui ka läbirääkimistega menetluse elemente. Oluline on, et hankija on reeglid läbi mõelnud eelnevalt ning need ka lihthanke teates kirja pannud. Selliselt on tagatud ka riigihangete põhimõte, mis nõuab riigihanke läbipaistvust ja avalikkust.

Hankija on alates käesolevast aastast kohustatud avaldama lihthanke teate riigihangete registris ning täiendava pakkujate otsimise või kodulehel avaldamise kohustus on ära langenud. Registris teate avaldamine võimaldab konkurentsi ning paremat juurdepääsu informatsioonile. Samuti on hankijad harjunud leidma riigihangete alast teavet riigihangete registrist. Seni olid pakkujad kohustatud sirvima huvipakkuvate hankijate kodulehti ning seeläbi saama teada toimuvatest lihthangetest.

Lihthanke lõppedes on hankija endiselt kohustatud avaldama aruande ning aruande lisa. Selles osas seadusemuudatus muutusi ei too.

Soovin kõigile edukaid ja korrektseid hankemenetlusi alanud aastal!

Nendest esimesele küsimusele annab päris hea vastuse Reinu poolt augustis koostatud blogi sissekanne. Viimase paari kuuga oluliselt olukord muutunud ei ole. Vastus teisele küsimusele on aga natuke keerulisem ja seda mitte euroala kriisi tõttu, vaid lihtsalt seetõttu, et konkreetseid plaane hakatakse alles nüüd tegema. Aga midagi me siiski teame ja seda teadmist käis mõned päevad tagasi Eesti Konsultantide Assotsiatsiooni korraldatud hommikukohvil värskendamas Rahandusministeeriumi Riigirahanduse ja strateegiaosakonna juhtivanalüütik Kadri Tali.

Esiteks, praegu teada olev toetuste kogumaht terveks perioodiks on 4,05 mld eurot, mis jaguneb järgnevalt:

• Struktuurivahendid 3,35 mld eurot
• Kalanduse fond 113 mln eurot
• Maaelu Arengufond 539 mln  eurot

Nendest kolmest on võrreldes käesoleva perioodiga vähenenud  Maaelu Arengufondi kaudu eraldatav summa (umbes veerandi võrra väiksem kui käesoleval perioodil). Kadri sõnade kohaselt aga räägitakse ka sel teemal veel läbi ja ehk õnnestub summat suurendada.

OK, kogusummad jäävad enam-vähem samaks, aga millised valdkonnad hakkavad raha saama? See on juba keerulisem küsimus. Midagi veel kokku lepitud ei ole, isegi arutelusid on vähe toimunud. Kadri sõnul pidi kõige parema pildi võimalike rahastamise aluste kohta andma Vabariiki valitsuse poolt heaks kiidetud Konkurentsivõime kava ‘Eesti 2020’.  Usinamad Advisio blogi lugejad on selle dokumendiga kindlasti juba tuttavad, kuid kes ei ole, võiks seda lugeda. Dokument on 28 lehekülge pikk ja arusaadavas keeles kirjutatud. Siiski ammendavat vastust sellest kavast otsida ei maksa, toetusmeetmed hakkavad katma kindlasti laiemat spektrit. Kindlasti mõjutab meetmete väljatöötamist ka Euroopa Komisjoni soov, et senisest suurem osa rahast investeeritaks “ajudesse” ning vähem “kivisse”.

Lõpetuseks. Kohe on käima minemas uue programmperioodi aktiivsem planeerimine ning Rahandusministeeriumi plaanide kohaselt peaks esialgsed rahastamisvaldkonnad teada olema juba järgmise aasta juuniks. Hoidke silmad lahti, sest võimalus oma sõna kaasa öelda antakse ka avalikkusele.

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank  (EBRD) omab Ida-Euroopas tihedat pankurite võrgustikku ja ligi 1500 töötajat kuid konkreetsete projektide rahastamise nõustamiseks kaasab pank läbi hangete väga palju välist konsultatsiooniteenust . Tänaseks on EBRD poolt sisse ostetud konsultatsiooniteenuste maht kasvanud üle 1,5 miljardi euro aastas ning lepingute kogumaht on olnud viimased aastad pidevas kasvutrendis. Konsultatsiooniteenuse hangetel on edukamad olnud Vene-, Rootsi-, Austria- ja Briti konsultandid, kelle hangetel osalemise edukusmääraks on kujunenud 16-18%. Kahjuks pole edukate ega isegi vähemedukate konsultantide seas Eesti konsultante. Põhjuseid võib tuua mitu, kuid üheks olulisemaks ja ka tõsisemaks takistuseks on meie konsultatsioonifirmade väiksus ning konsultantide ebapiisav portfell. EBRD hanke võitmiseks on kõige olulisem konsultandi kvaliteet, mitte niivõrd hind.

Oma kvaliteeti näitavad konsultandid aga oma referentsidega. Mida pikem ja muljetavaldavam on teostatud tööde loetelu, seda suurem on võimalus võita hange ning lisada järjekordne rahvusvaheline suurprojekt oma teostatud tööde portfelli. Kas see peaks siis tähendama, et ainult viis maailma suurimat konsultatsiooni- ja audiitorfirmat võidavadki hankeid? See on nii ja tegelikult pole ka. Panga juhatusel on vastu võetud poliitiline otsus, et hanke võitnud konsultantide ring peaks pidevalt laienema ja konsultatsioonid ei tohiks kontsentreeruda ainult mõne suurte kätte. Just selline konsultantide valik annab võimaluse ka uutele tegijatele.

Siiski jäävad meie konsultatsioonifirmad kõik üksikult võttes hangetes osalemiseks liiga väikseks. Lahenduseks saab olla ainult koostöö. Ainult ühispakkumisega on võimalik suures konkurentsis silma paista ning jõuda oma pakkumisega lõppvalikusse. Samas jääb ikkagi küsimus, kas tasub ette võtta nii suurt ettevõtmist, kulutada oma aega ja energiat ühispakkumise konsortsiumi moodustamiseks ning pakkumuse kokku panemiseks. Vaatamata sellele, et EBRD konsultatsiooniteenuse hanke protseduurid on oluliselt lihtsamad kui Euroopa Liidu abipakettide konsultatsiooniteenuste hanked, jääb ikkagi lihtsamaks ja reaalsemaks viisiks „jalga ukse vahele saada“ läbi konkreetsete ekspertide ja nende poolt pakutava teenuse. Meie parimad konsultandid peaks oma teenust isiklikult pakkuma suurematele firmadele, kes on olnud edukad EBRD konsultatsiooniteenuse hangetes või end otse registreerides EBRD eSelection keskkonnas. 

Meie konsultantide eeliseks võiks olla Eesti kogemus majanduse ümberkujundamisel avatud turumajanduseks ning  vene keele oskus. Vene keel on oluline, sest väga suure EBRD tegevuspiirkonnast moodustab endine Nõukogude Liidu territoorium, kus olulise suhtluskeelena kehtib ikka veel vene keel. Samas on kõik EBRD projektid unikaalsed ja vajavad väga erinevaid eksperte. Just projektide unikaalsus võib avada mõnele Eesti eksperdile hea võimaluse projektis osalemiseks. Kõik rahvusvahelise konsultatsiooni pakkumisest huvitatud peaksid aga siiski tegema selleks eelnevalt põhjalikku kodutööd ning üheks selliseks võimaluseks on EBRD koduleht, kus on päris palju informatsiooni erinevate konsultatsioonivajaduste kohta riikide ja valdkondade lõikes.

Püüdes nüüd kokkuvõtvalt vastata postituses püstitatud küsimusele siis peab ütlema, et jah, meie konsultantidel on võimalik konkureerida rahvusvahelistel konsultatsiooniteenuste hangetel aga seda läbi alltöövõtu, läbi koostöö ning läbi isikliku initsiatiivi.

2010. aastal sõlmisid Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) ja panga kliendid rohkem kui 2 800 konsultatsioonilepingut kõikvõimalikes teenusvaldkondades (IT, õigus, ärikonsultatsioon, transport, turism, kinnisvara, põllumajandus, energia jne) koguväärtusega 175 mln EUR. 2010 aasta oli eriti edukas panga sihtriikidest pärit kohalikele konsultantidele, kelle lepingute väärtus ulatus rohkem kui 40 mln EUR-ni tõustes eelmise aastaga võrreldes 50%.

Eesti konsultantide osalemine EBRD hangetel on senini olnud minimaalne, viidates Eesti kasutamata potentsiaalis teenuste ekspordis, millest pajatab ka meie varasem blogipostitus Let´s export, not die. Juba paari nädala pärast teeme postituses ülevaate sellest, kuidas Eesti väikestel teenusettevõtetel ja konsultantidel on võimalik rahvusvahelisel Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) teenuste hangete turul läbi lüüa.

Kui esindad teenuste ja/või konsultatsiooniga tegelevat ettevõtet, tunned et sinu kogemuse  järgi võiks välisturgudel vajadust olla ning soovid vastavatest võimalustest põhjalikumat ülevaadet ja individuaalset konsultatsiooni saada,  on Eesti Konsultantide Assotsiatsioonil koos Advisioga hea meel sind kutsuda eksklusiivsele seminarile EBRD konsultatsiooniteenuste hangete võimalustest.

Seminari ja praktilise töötoa hankekutse mõistmisest ja sellele vastamisest viivad läbi EBRD eksperdid Londonist ja rahvusvahelisel hanketurul edukat karjääri teinud Eesti konsultant:

• Dilek Macit, EBRD Konsultatsiooni ja Korporatiivsete Hangete osakonna Direktor
• Martin Ehrenberg, EBRD konsultatsiooniteenuste valdkonna vanemnõunik

• Marko Rillo, 5 MPC juhtimiskonsultant ja koolitaja

Seminar toimub kolmapäeval 31. augustil 2011 kl 09.00-16.00 Tallinnas Riigi Kinnisvara hoone saalis (Lasnamäe 2).

Vaata ka esinejate CV-sid ning koolituse kutset koos päevakavaga

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerumine aadressil http://www.advisio.ee/et/Kysitlused/EBRD

EBRD hangete kohta jooksev info on kättesaadav EBRD veebilehel. 

Kui rääkida KOFS-ist, siis see ei ole muidugi pelgalt eelarvestrateegia seadus. Selle seadusega jõustatakse järk-järgult märgatavad muudatused omavalitsuse üksuste finantsarvestuses. Seaduse eesmärkidena võiks tuua välja valitsuse soovi kaasajastada omavalitsuste eelarvekorraldust ning ühtlustada finantsarvestuse põhimõtted ja üle minna tekkepõhisele eelarvestamisele.

Tagasi tulles aga eelarvestrateegia juurde, siis kindlasti oli uue seaduse vastuvõtmise üheks ajendiks vajadus saavutada suurem selgus ja kontroll kogu avaliku sektori eelarvetasakaalu üle. Omavalitsuste koondeelarved on olnud pikka aega defitsiidis ning on seetõttu olulisel määral mõjutanud kogu avaliku sektori tasakaaluarvestust. See mõju tasakaaluarvestusele on olnud valdavalt negatiivne ja suuresti prognoosimatu.

Omavalitsused on langetanud erinevaid investeeringu otsuseid ja sellega seotud võlakohustuste võtmisi lühikeses perspektiivis, kogu eelarvet pikemalt ette paneerimata. KOFS seab nüüd omavalitsustele finantsjuhtimise kontekstis kohustuseks omavalitsuse üksuse eelarvestrateegiate koostamise. Eelarvestrateegia on aluseks kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisel, kohustuste võtmisel ja investeeringuprojektide kavandamisel. Eelarvestrateegia on tihedalt seotud omavalitsuse arengukavaga ja otseselt sellest lähtuv. Eelarvestrateegia on arengukava osa või eraldi seisev dokument. Arengukava, kui ka eelarvestrateegia peavad olema koostatud vähemalt eelseisva nelja aasta kohta. Kuna nelja aastase perspektiivi nõue kehtib kõigi aastate kohta, siis iga aasta 1. oktoobriks peab omavalitsuse volikogu kehtestama uue eelarvestrateegia järgnevateks aastateks.

Eelarvestrateegia kohustus rakendub 2012. aasta 1. jaanuarist. Mistõttu tuleb omavalitsustel eelarvestrateegiat asuda koostama hiljemalt 2012. aastal ja juba 2012. aasta 1. oktoobriks peab see strateegia olema vastu võetud. Start on antud. Omavalitsustel on alanud finantsjuhtimise ümberkorraldamise protsess.

Ehitusturul toimuvat peaks kõige paremini kirjeldama ehitushinnaindeks. Ehitushinnaindeksi arvutamisel kaasatakse neli ehitisegruppi – eramud, korruselamud, tööstushooned ja ametihooned. Otsekuludes arvestatavad ressursid jaotatakse kolme põhigruppi: tööjõud, ehitusmasinad ja -materjal. 20. juulil 2011. a avaldas Statistikaamet II kvartali andmed, mis on toodud välja alumises tabelis.

Võrdluseks võib siia tuua ehituse buumiaasta (2008) näitajad, kus võrreldes 2007. aastaga kasvas ehitushinnaindeks 3,4%, seejuures tööjõukulu kasv oli ainult 4,1%. Viimase näitaja muutus II kvartal 2007- II kvartal 2008 4,2%. Tööjõukulu kasvu võibki ilmselt pidada üheks suurimaks hinnatõusu eestvedajaks, sest vaatamata sellele, et ka materjalikulu on suurenenud, ei ole selle kasv olnud nii drastiline kui tööjõukuludel. Ometigi, kui kõrvutada seda indeksit reaalselt ehitusplatsil toimuvaga, siis ainult 3,2%lise eelarve suurendamise kalkulatsiooniga pole ükski ehitaja veel välja tulnud. Muudatustaotlused algavad pigem kuskilt 10% piirimailt…

Tekib küsimus, kas buumiajad on tagasi ning varsti võime vaadata, kuidas luksusautodega kellumehed hommikul ehitusplatsile vuravad, suitsu põlema panevad ning lõunat ootama jäävad?

Jooksvaks perioodiks on Eestile eraldatud struktuurivahendeid kokku 3,4 miljardit eurot. Järgnevaks kaheks ja pooleks aastaks on jäänud eurorahasid jagada seega ainult 680 miljonit eurot. Eesti on hästi hakkama saanud struktuurivahendite kasutamisega, kuid sellisel ennaktempos välisabi kasutamisel on ka oma varjuküljed. Eriti kui arvestada, et uue finantsperspektiivi vahendid avanevad meie jaoks ilmselt reaalselt alles 2015. aastal, mistõttu tekib välisvahendite jaotamisse väikese paus.

See on asjaolu, millega peaksid arvestama nii kohalikud omavalitsused oma arengukavasid ja eelarvestrateegiaid  koostades kui kõik need mittetulundusühingud ja äriühingud, kes tahavad oma arengu toetuseks saada lisavahendeid. Omavalitsused on tänases alafinantseerituses just investeeringute osas väga sõltuvad struktuurivahendite olemasolust.

Kui vaadata teostatud struktuurivahendite jaotamist rakenduskavade lõikes, siis on näha, et kõige rohkem protsentuaalselt on vahendeid jaotatud inimressurssi arendamise rakenduskava kaudu, tervelt 87%. Näiteks on praktiliselt jagatud kõik Innove kaudu elukestvaks õppeks eraldatud vahendid, ehk otsused on langetatud 98% toetuste kogumahu osas, praktiliselt sama olukord on ka pika ja kvaliteetse tööelu meetme vahenditega. Natuke rohkem on jäänud vahendeid meetmesse teadmised ja oskused uuendusmeelseks ettevõtluseks, mida jagatakse EAS ja Kredexi kaudu, seal on otsustamata veel  45% eraldatud vahendite mahust.

Majanduskeskkona arendamise rakenduskava vahendite kasutamise osas on otsused langetatud 82% ulatuses. Majanduskeskkonna arendamise vahenditest on täielikult otsused langetatud regionaalse tähtsusega transpordi infrastruktuuri arendamise osas ning ligi saja protsendi ulatuses EAS ja Kredexi kaudu jagatava meetme ettevõtluseuuendus- ja kasvuvõime meetme vahendid. Kõige rohkem vahendeid on veel jagada Archimedesel, kelle kaudu on otsustamata veel 39% vahendite jaotus meetmes Eesti T&A konkuurentsivõime tugevdamise teadusprogrammide ja kõrgkoolide ning teadusasutuste kaasajastamise kaudu.

Elukeskkonna arendamise rakenduskava vahenditest on otsused langetatud 76% mahu osas. Pea-aegu täielikult on ära otsustatud kuidas kasutada tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri meetme vahendeid. Kõige rohkem on veel vahendeid jaotamata energiamajanduse arendamiseks ning EAS kaudu eraldatavas piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu meetmes, vastavalt siis 68% ja 33%.

Eesti avaliku sektori areng on väga suures sõltuvuses välisvahenditest ning praegune struktuurivahendite kasutamise tempo esitab kindlasti väljakutse sektori lähiaastate arengukavade ja strateegiate koostajatele. Rohkem tuleb tähelepanu pöörata efektiivsusele ja omavahenditele ning valmistuda aastaks 2015, millal avanevad tegelikult uue finantsperspektiivi struktuurivahendid.